Eesti okupeerimine ja võimu ülevõtmine 1940. aastal

​1940. aasta aprillis tungis Saksamaa Taani ja Norrasse ning mais alustas sõjaretke Beneluxi maade ja Prantsusmaa vastu. Juuni keskel, kui Wehrmacht oli tungimas Pariisi ning maailma tähelepanu oli sealsetel sündmustel, esitas Nõukogude Liit Eestile, Lätile ja Leedule sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid, nõudes täiendavate väekontingentide maalelubamist ja sovetimeelsete valitsuste ametisseseadmist. Tallinn ja Eesti põhjarannik olid juba 14. juunil Balti laevastiku poolt blokeeritud. Kõik Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt. Eesti okupeeriti vastavalt pealesunnitud „Narva diktaadile” 17. juunil, Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi. 21. juunil seati NSV Liidu näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus (peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega. Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad, Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised. Kokkuastunud nukuparlament kuulutas Eesti „nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks” ning võttis ametlikult suuna NSV Liiduga ühinemisele. Et näidata toimuvat riigipööret üldrahvaliku revolutsioonina, organiseeriti rohkearvulisi rahvakoosolekuid, kus võtsid sõna Eesti kommunistid ja korda pidas Punaarmee.

​Aset leidnud võimuvahetust ei võetud siiski legitiimsena ei Eestis ega välismaal. 23. juulil 1940 teatas USA aseriigisekretär Sumner Welles, et USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud muutusi. See oli lääneriikide mittetunnustamispoliitika algus.

6. augustil inkorporeeriti Eesti liiduvabariigina NSV Liitu. Eesti ühiskonnakorraldus, majandus ja kultuurielu tasalülitati forsseeritud tempos Nõukogude Liidus kehtivaga. Juba juulikuus oli alanud maaomandi ümberjagamine ja ettevõtete natsionaliseerimine. 1940. a sügisel tuli käibele NSV Liidu rubla.

​Sovetiseerimise käigus kadus võimude lahususe põhimõte. Tähtsaimaks võimuasutuseks sai kohaliku kompartei keskkomitee (juhiks Karl Säre), kes liiduvabariigi valitsuse abil (juhiks Johannes Lauristin) korraldas Moskvast saabunud juhiste järgi maa sovetiseerimist. Nukuparlamendile (Ülemnõukogu) jäi vastuvõetud otsuste vormilise kinnitamise roll. Likvideeriti iseseisev kohtuvõim. Sama toimus eranditeta ka Lätis ja Leedus. Koos iseseisvusaegsete riiklike struktuuride lammutamise ja ümberkorraldamisega käivitus massiivne kommunistlik propaganda (asutustesse loodi poliittöötajate  ja armeesse politruki ametikohad, rajati punanurgad jne.).

​Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks ja puhastati „nõukogudevaenulikust elemendist”. Sama toimus kogu ühiskonnas – kuni 1941. aasta suveni vahistati ja saadeti Nõukogude vangilaagritesse või/ja hukati suurem osa eliidist, ca 9400 inimest. 1941. aasta juunis deporteeriti veel umbes 10 000. Neile lisanduvad 1941. aasta kevadtalve ca 7000 järelümberasujat. Eesti elanike arv oli 1940. aasta alguses 1,13 miljonit.

Lisateave artikli kohta