Eesti vallutamine Punaarmee poolt 1944. aastal

​Sõjategevus jõudis uuesti Eesti pinnale 1944. a veebruaris, kui Punaarmee murdis Leningradi blokaadi ja tungis kiiresti läände. Vaatamata Saksa maaväe ülemjuhatuse pessimismile pidas Adolf Hitler Eesti hoidmist tähtsaks. Eesti mahajätmisel ohustanuks Punaarmee Balti laevastik Saksa rauamaagi tarneid Rootsist, raskemasse olukorda oleks sattunud Saksamaa liitlane Soome, suur tähtsus sõjamajandusele oli ka Eesti põlevkivil. Eestisse paisati teistelt rinnetelt hulk lisavägesid, sealhulgas 20. Eesti SS-diviis, mida mobiliseeritutega pidevalt täiendati. Veebruarist aprillini peetud veristes lahingutes suudeti Punaarmee edasitung Narva rindel peatada ja lahingutegevus soikus kuni juulini. Punaarmee viis osa vägesid Soome vastu, samal ajal kujunes idarinde võitluste raskuspunktiks Valgevene, kuhu Narva rindelt viidi mitu Saksa diviisi, mis asendati värskelt formeeritud eesti väeosadega. Juuli lõpus jätsid sakslased Narva rindelõigu maha ja taandusid ca 25 km läände Sinimägedes ettevalmistatud positsioonidele. Punaarmee katsed Sinimägedes läbi murda tõrjuti väga ohvriterohke võitluse tulemusena. Augusti alguses alustas Punaarmee pealetungi Kirde-Lätis ja tungis kuu lõpuks Emajõeni, kus rinne stabiliseerus. Punaarmee edu Lätis ja Leedus ähvardas Eestisse jäänud vägesid sissepiiramisega ning 16. septembril nõustus Hitler Mandri-Eesti mahajätmisega. 17. septembril algas Emajõe rindelt Punaarmee pealetung, milles osales ka 8. Eesti laskurkorpus. Saksa väed taandusid kiiresti nii Kagu-Eestist kui ka Narva jõelt ja Sinimägedest, jättes eesti üksused tihti raskesse olukorda. 22. septembril jäeti maha Tallinn. Veriseid lahinguid peeti Saaremaal, kus Punaarmee vallutas Sõrve poolsaare alles 24. novembril 1944.

​1944. aasta sügisel põgenes Eestist Saksamaale ja Rootsi umbes 70 000 eestlast. Sihtkohamaal paigutati nad põgenikelaagritesse. Rootsis toimus põgenike kohalikku ühiskonda integreerimine kiiremini, kuid sõjas laastatud Saksamaal tuli paljudel jääda laagritesse 1940. aastate lõpuni. NSV Liidu agressiivne repatrieerimispoliitika tekitas hirmu sunniviisilise NSV Liitu tagasisaatmise ees. Seetõttu sai alguse põgenike nn teine ümberasumise laine, kui liiguti edasi USA-sse, Kanadasse jm, milleks kasutati mõnikord ookeanil sõitmiseks kõlbmatuid laevu (nn viikingid).

​Kohe pärast Eesti hõivamist Punaarmee poolt alustas Nõukogude julgeolek aktiivselt vastupanuliikumise mahasurumise ja Saksa või Soome armees teeninud eestlaste kinnivõtmisega. Vähem kui aastaga arreteeriti üle 10 000 inimese. Filterlaagritesse paigutatud eesti sõjavangidest saadeti osa edasi Punaarmee üksustesse, osa vangilaagrisse, osa vabastati. Samal ajal mobiliseeriti Punaarmeesse ligi 20 000 meest. Vastupanuliikumise mahasurumine ei õnnestunud enne 1950. aastate algust.

Eesti kaotas Teises maailmasõjas tapetute, langenute, vangistatute, küüditatute, mobiliseeritute, sundevakueeritute ja Eestist põgenenutega rohkem kui 200 000 elanikku (osa vangistatuid, küüditatuid, mobiliseerituid, sundevakueerituid ja Eestist põgenenuid pääses hiljem Eestisse tagasi). Materiaalsed purustused olid võrreldes Lääne-Venemaa, Ukraina, Valgevene, Poola ja Saksamaaga suhteliselt väiksemad. Täielikult purustati Narva, suuri purustusi oli Tartus, Mustvees ja Tallinnas, viimases eeskätt 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel. 1941. aastal Nõukogude ja 1944. aastal Saksa asutuste rakendatud põletatud maa taktika ei saavutanud elanikkonna vastutegevuse tõttu oma eesmärke.

​Jalta ja Potsdami konverentsidel saavutas Nõukogude Liit lääneliitlastelt Balti riikide jäämise oma koosseisu. Mittetunnustamispoliitika jätkus sellest hoolimata. Teise maailmasõja poliitilised tagajärjed lõppesid Eesti jaoks iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene vägede väljaviimisega 1994. aastal.

Lisateave artikli kohta