Saksa okupatsioon 1941-1944

​Saksamaa ei kavatsenud NSV Liidu poolt 1940. a okupeeritud riikide iseseisvust taastada. Balti riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsioonivõimu alla. Neli kindralkomissariaati olid ühendatud riigikomissariaadiks Ostland, mis omakorda allus Alfred Rosenbergi juhitud okupeeritud idaalade ministeeriumile. Eestis taastati enne 20. juunit 1940 kehtinud seadused, kui need ei olnud vastuolus Saksa seadustega. Kindralkomissari juures tegutses kohalik haldusaparaat – Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel. Okupatsioonirežiimi suhtelist leebust Eestis, võrreldes isegi Lätiga, on põhjendatud nii eestlaste nõukogudevastasuse, nende kõrgema asetusega Saksa „rassiedetabelis”, Soome läheduse, tsiviil- ja sõjaväe kaksikvõimu kui ka Eesti strateegilise tähtsusega tagalapiirkonnana, põllumajandustoodangu tarnijana, aga samuti põlevkiviõli tootjana, mille roll kasvas pöördvõrdeliselt Saksamaa kütusemaardlate langemisega vastaste kätte.

​Poliitilisi repressioone juhtis okupeeritud aladel, ka Eestis, Heinrich Himmleri SS-i ja politseisüsteem. Saksa julgeolekupolitsei Eestis ehitati üles siia koos Wehrmachtiga sisenenud Einsatzgruppe A Sonderkommando 1a baasil. Saksa julgeolekupolitseile allus eesti julgeolekupolitsei. 1942. aasta alguseks hävitati kõik ligi 1000 Eestisse jäänud juuti. Koos eesti juutidega hukati ca 8000 muud Eesti elanikku. Põhiliseks mitte-rassilisteks süüdistusteks oli koostöö Nõukogude režiimiga (nii osalus Nõukogude režiimi kuritegudes kui ka lihtsalt kommunistliku partei liikmeks olek jne). Saksa okupatsiooniaastatel hukati Eestis paiknenud koonduslaagrites ka mujalt Euroopast sinna toodud juute, kokku umbes 7500-7800 inimest. Juutide vahistamisest ja hävitamisest võttis osa ka Saksa salapolitseis ja armees teeninud eestlasi. Peale selle hukkus Eestis ca 1/3 siin peetud umbes 45 000 sõjavangist, põhiliselt kurnatuse ja epideemiate tõttu.

​Partisaniliikumist nagu Prantsusmaal või Balkanil Eestis ei olnud. Eesti elanikkond käsitles põhivaenlasena NSV Liitu, kes oli hävitanud omariikluse, kohaliku rahvusliku eliidi ning likvideerinud eraomanduse ning lõhkunud varasemad ühiskondlikud suhted. Eestisse heidetud Nõukogude partisanide tegevus kujunes seetõttu enamasti lühiajaliseks. Neil õnnestus toime panna üksikuid diversiooniakte, kuid elanikkonna nõukogudevaenulikkuse tõttu üritas enamik neist end ilma aktiivse tegutsemiseta sugulaste pool varjata või nad tabati kiiresti või andsid end ise üles. Oluliselt suurem oli akadeemilise haritlaskonna seast võrsunud rahvusliku vastupanuliikumise kandepind, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Pärast lootuse kadumist 1941. aasta sügisel, et sakslased Eesti iseseisvuse taastavad, ning Atlandi harta väljakuulutamist, orienteeruti lääneriikidele. Sõjaeelsed teravad poliitilised erimeelsused valitsusmeelsete tegelaste ja opositsioonierakondade liikmete ja toetajate vahel ületati 1944. aasta alguseks, kui viimane peaminister Jüri Uluots oma lähikonnaga asus koostööle põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega. Vaatamata saksavastasusele pidas ka rahvuslik vastupanuliikumine vajalikuks vastupanu pealetungivale Punaarmeele. 1944. aasta septembris, sakslaste lahkumise ajal, moodustas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Vabariigi Valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt arreteeriti Eestisse jäänud vastupanuliikumise liikmed ja saadeti vangilaagrisse.

Lisateave artikli kohta