Vastupanu režiimile

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.

Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.

1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad, kuid oma olemuselt üsna eripalgelised demokraatlikud liikumised (nn dissidentlus). Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osalesid ka mitte-eestlased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. Seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel, vaid eelkõige demokraatial: nüüd lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. Jõuti veendumusele, et Eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil.

Vastukaaluks kontrollitud ajakirjandusele püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja BBC World Service.

1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, „ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu. 1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Kõige märkimisväärsemaks pöördumiseks oli neljakümne eesti kultuuritegelase poolt 1980. aastal allkirjastatud nn 40 kiri Moskvale, milles juhiti tähelepanu süvenevale venestamisele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.

Lisateave artikli kohta