Kiviaeg

Vanimad teadaolevad inimasustuse jäljed pärinevad Eesti alal ajast u 9000 aastat eKr. Seda ligikaudu pool tuhat aastat pärast jääaja lõppu alanud ajajärku, mil siin elasid meie esivanematest kütt-kalur-korilased, nimetatakse mesoliitikumiks (9000–4200 eKr). Eestis tuntakse ligi paarisada mesoliitilist asulakohta ja nelja tolleaegset matmispaika. Enamik elukohtadest paiknesid omaaegsete veekogude ääres, mesoliitikumi esimesel poolel jõgede ja järvede kallastel, perioodi teisel poolel ka mererannas. Rohkesti on toonaseid asulakohti avastatud Võrtsjärve, Kahala, Peipsi ja teiste järvede muinaskallastelt, Navesti, Pärnu, Reiu, Suure Emajõe, Õhne ja teiste jõgede kallastelt, samuti mitmelt poolt rannikult ning Saaremaa, Hiiumaa ja Ruhnu saarelt.

​Toitu hangiti jahi, kalastuse ja korilusega ning ainus koduloom oli koer. Asulakohtadest leitud loomaluude järgi otsustades jahiti praktiliselt kõiki tolleaegseid metsloomi, kõige enam aga põtru ja mitmel pool ka kopraid. Mesoliitikumi teisel poolel aset leidnud ranniku ja saarte koloniseerimise põhjuseks oli hülgeküttimise algus ja areng. Vanimad hülgeküttide elupaigad rannikul pärinevad ajast u 7100 aastat eKr ja saartel u 5800 aastat eKr.

​Arvatavasti elati väikestes, vaid mõnekümnest inimesest koosnenud kogukondades, kasutades enese äraelatamiseks sobiva suurusega püügi- ja koriluspiirkondi. Ajajärgu algul vahetasid tõenäoliselt elukohti eri jahi-, kalastus- ja korjeperioodidel terved kogukonnad, hilismesoliitikumis hakkasid aga kujunema aastaringsed külad, kus toimus piirkondade kasutamine ja hooajalistele retkedele lahkus tõenäoliselt vaid osa kogukonnast. Tööriistu valmistati kivist, sarvest, luust ja puust. U 5500 aastat eKr hakati Eesti alal valmistama savinõusid.

​Mesoliitikumi algul on siinsed elanikud moodustanud ühtse kontaktvõrgustiku laiemalt Ida- ja Põhja-Euroopa metsavööndit asustanud inimrühmadega. Eesti alale on toodud siis hulgaliselt kvaliteetset tööriistade valmistamise materjali – tulekivi – kuni 500 km kauguselt Lääne-Venemaa keskosast ning Leedust ja Valgevenest. Kohaliku populatsiooni kasvades need sidemed arvatavasti katkesid ning kujunesid välja uued ja väiksema ulatusega sotsiaalsed ja majanduslikud võrgustikud.

​U 4200 aastat eKr omandasid Eesti alal elanud inimesed teraviljakasvatuse oskused. Kiviaega, mil püügimajanduse kõrval tegeleti ka viljelusmajandusega, käsitletakse omaette alaperioodina – neoliitikumina (4200-1800 eKr). Eestist on praeguseks teada ligi sada neoliitilist asulakohta ja enam kui paarkümmend matmispaika. Leitud asulakohtade hulgas on nii lühiajalisi peatuspaiku, jahilaagrite jäänuseid kui ka külaasemeid. Osa neist paiknevad juba varasemast tuntud asustuspiirkondades, kuid on ka uusi alasid, kust seni vanemaid asustusjälgi leitud ei ole. Tööriistu valmistati nagu varemgi kivist, sarvest, luust ja puust ning jätkuvalt tehti ka savinõusid.

​Neoliitikumi algul elati nii nagu ennegi peamiselt jõgede ja järvede kallastel ning mererannas. Toonastes aastaringsetes külades elas oletatavasti koos paarkümmend kuni poolsada inimest. Põhilisteks elatusallikateks oli jätkuvalt jaht, kalastus ja korilus. Peamised jahiloomad olid põder, ürgveis ja metssiga ning rannikul muidugi hüljes, kuid arvukalt kütiti ka kopraid, metshobuseid ja teisi loomi. Siseveekogude ja rannikumere kalastusele lisandus avamerepüük. Vanimad Eesti soode ja järvede setetest leitud viljade õietolmuterad osutavad ka teraviljade – odra ja nisu – kasvatamisele. Siiski jäi sellel varasel etapil maaharimine tõenäoliselt marginaalseks tegevuseks jahi, kalastuse ja koriluse kõrval, toomata kaasa muutusi asustusviisis ja materiaalses kultuuris, kuna maaharimine ei pakkunud alternatiivi peamisele toiduhankimise viisile – küttimisele. Arvestades viljelusmajanduse arengut naabermaades, võidi vilja saada ja põllumajanduse algteadmised omandada meist lõuna poole jäävatelt aladelt.

​Neoliitikumis kujunesid taas välja laiu alasid hõlmavad võrgustikud, mille kaudu jõudis Eestisse Läti-Leedu ranniku merevaik, Lääne-Venemaa ja Leedu-Valgevene tulekivi ning Karjala metatuff, osa neist, nagu mõned spetsiifilised kirved ja talvad, noole- ja odaotsad ning ehted toodi siia valmis esemetena.

​Neoliitikumi teisel poolel, alates u 2900. aastat eKr hakati Eesti alal tegelema kariloomade – veiste, kitsede, lammaste ja sigade – kasvatusega. Jätkus samuti odra ja nisu viljelemine, kui märkimisväärne oli veel ka püügimajanduse osakaal.

​Viljelusmajanduse roll suurenes sedavõrd, et muutis paljude siinsete kogukondade asustusviisi. Elupaikade valikul hakati lähtuma teistsugustest põhimõtetest. Tähtis ei olnud enam elada veekogude vahetus läheduses. Rannikul ja saartel on muuhulgas uuesti asustatud mitmed varasemast tuntud piirkonnad, mis selleks ajaks olid jäänud juba enam kui kilomeetri kaugusele merest. Väiksemaks muutusid ka asustusüksused, milleks said põhiliselt hajatalud.

​Päris kiviaja lõpust tuntakse seni vähe kinnismuistiseid, kuid juhuleidude, ennekõike silmaga kivikirveste leviku järgi võib oletada, et Eesti alal toimus siis asustuse tihenemine, sealjuures kõrgustikualade hõlmamine. Teraviljade õietolm selleaegsetes soo- ja järvesetetes osutab intensiivsemaks muutunud maaviljelusele. Senistele ida- ja lõunasuunas kontaktidele lisandusid hilisneoliitikumis suhted Lõuna-Skandinaaviaga.


Artikli autor: Aivar Kriiska

Lisateave artikli kohta