Loe edasi: Linnade edenemine 14.–15. sajandil. Kirikuelu linnades
Aastal 1560, 11. septembril tuli venelane 6000 mehega Läänemalt ja tahtis Tallinna all, Jeruusalemma mäe tagant Ülemiste veski suunas minna. Sama päeva hommikutundidel langesid neile linnast peale 250 ratsa[meest] ja 500 jala[meest], sealhulgas olid kodanikud ja sellid ning läksid neile esmalt liivaluidetes, umbes ühe miili kaugusel siit, kallale, kus siis meie omad rüütellikult vaenlasega lahingut lõid ning nende eelväge enamalt jaolt lõid, nii et paljud venelased lahinguväljale maha jäid. Kui aga venelaste peavägi meie omade peale tuli ja olgugi et viimased end rüütellikult ka kaitsesid, tõmbasid meie sõjasulased tagasi sohu; nii pidid ratsamehed koos kodanike ja sellidega end tagasi linna tõmbama, mispeale nad mitu korda end uuesti kogusid ja jälle venelaste kallale läksid ning palju neist tapsid. Ja kui neile enam kodanikke ja selle koos ülejäänud sulastega, koos lipkonnaga, linnast kuni Jeruusalemmani appi tahtsid tulla, siis pööras venelane end ära, ja talle oli teekond Ülemiste veski suunas takistatud, niisiis pidi ta ette võtma teise tee, jürgen Treideni mõisa.
Selles kokkupõrkes said otsa järgmised Mustpeade vendade sellidest, kes rüütellikult vaenlase vastu [võideldes — J.K.] surid — Jumal olgu neile armulik —: oldermann Tartust Hermen Bartelsen, Joachim Schrofe, silmaarst Meister hans, Simon Koningk, Gert Witte sell Hans Solden, Baltzar Kröger, Hinrich Boldewin, Bartelt Haverlant, Asmus Russow, Hans Schefinghusen. Kodanikest: härra Lütke von Oytenn, Tallinna raehärra, Martin Kleinschmidt, Blasius Hogrewe, Hans Kalitz.
(prof. Jüri Kivimäe tõlge)
Mustpeade mälestusepitaaf
Autor(id): Peeter Säre
Tallinna Mustpeade mälestusepitaaf Liivi sõja ajal linna lähedal “Jeruusalemma mäel” venelastega peetud lahingus surma saanud vendadele. Lahingu kirjeldus on toodud Mustpeade Denkelbuch´is (nimetatud ka vennaskonna protokolliraamatuks): Aastal 1560, 11. septembril tuli venelane 6000 mehega Läänemalt ja tahtis Tallinna all, Jeruusalemma mäe tagant Ülemiste veski suunas minna. Sama päeva hommikutundidel langesid neile linnast peale 250 ratsa[meest] ja 500 jala[meest], sealhulgas olid kodanikud ja sellid ning läksid neile esmalt liivaluidetes, umbes ühe miili kaugusel siit, kallale, kus siis meie omad rüütellikult vaenlasega lahingut lõid ning nende eelväge enamalt jaolt lõid, nii et paljud venelased lahinguväljale maha jäid. Kui aga venelaste peavägi meie omade peale tuli ja olgugi et viimased end rüütellikult ka kaitsesid, tõmbasid meie sõjasulased tagasi sohu; nii pidid ratsamehed koos kodanike ja sellidega end tagasi linna tõmbama, mispeale nad mitu korda end uuesti kogusid ja jälle venelaste kallale läksid ning palju neist tapsid. Ja kui neile enam kodanikke ja selle koos ülejäänud sulastega, koos lipkonnaga, linnast kuni Jeruusalemmani appi tahtsid tulla, siis pööras venelane end ära, ja talle oli teekond Ülemiste veski suunas takistatud, niisiis pidi ta ette võtma teise tee, jürgen Treideni mõisa.
Selles kokkupõrkes said otsa järgmised Mustpeade vendade sellidest, kes rüütellikult vaenlase vastu [võideldes — J.K.] surid — Jumal olgu neile armulik —: oldermann Tartust Hermen Bartelsen, Joachim Schrofe, silmaarst Meister hans, Simon Koningk, Gert Witte sell Hans Solden, Baltzar Kröger, Hinrich Boldewin, Bartelt Haverlant, Asmus Russow, Hans Schefinghusen. Kodanikest: härra Lütke von Oytenn, Tallinna raehärra, Martin Kleinschmidt, Blasius Hogrewe, Hans Kalitz.
(prof. Jüri Kivimäe tõlge)