Usuelu keskaja lõpul. Reformatsioon

16. sajandi esimese poole olulisemateks märksõnadeks Liivimaa ajaloos on reformatsioon, suhted venelastega ning ordumeister Wolter von Plettenbergi tegevus.

15. sajandil ja 16. sajandi algul toimus katoliku kiriku siseelus mitmeid muutusi. Nn kontsiliaarliikumise käigus tõstatati üha teravamalt küsimus sellest, kas lõplik autoriteet usuasjus peaks olema paavstil või üldisel kirikukogul. Suuremad riigid sõlmisid paavstiga erilepinguid, mis lubasid neile kirikuelus rohkem iseseisvust. Hiliskeskaegse usuelu tõusulaine harjal üritati Eestis luua uusi kiriklikke institutsioone, millel polnud aga märkimisväärseid tulemusi. 1520. aasta paiku alustati dominiiklaste konvendi rajamist Narva, rajamistööd aga viibisid niipalju, et alanud reformatsiooni tõttu ei jõudnud konvent õieti tegutsema hakatagi. Sajandi esimesel kümnendil oli päevakorras ka frantsisklaste konvendi asutamine Tallinna (see mõte sai alguse tegelikult juba 14. sajandi esimesel poolel). Algatus konvendi rajamiseks tuli Harju-Viru rüütelkonnalt, Tallinna raad seisis aga konvendi asutamisele vastu ning soovis omalt poolt asutada Püha Anna naiskloostrit linnakodanike tütarde jaoks. Kokkuvõttes ei saanud teoks ei üks ega teine plaan.

Saksamaalt alguse saanud reformatsiooniideed jõudsid Liivimaale üsna kiiresti — esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid tegutsema juba 1520. aastate algul, tervikuna kujunes usupuhastus aga mitme aastakümne pikkuseks. Sajandi teiseks pooleks oli küll muudetud kirikukorraldus, sisulised muutused usulistes tõekspidamistes toimusid aga aeglaselt. Veel 18. sajandilgi kurtsid luterlikud kirikuõpetajad maal oma koguduseliikmete katoliiklike kommete üle.

Üldiselt toetasid aadel ja Ordu katoliiklikke institutsioone, linnad aga luterlikke jutlustajaid, kes hakkasid Tallinnas ja Tartus järjepidevalt tegutsema arvatavasti alates 1524. aasta kevadest. Nende kihutustöö kulmineerus pildirüüstetega 1524. aasta sügisel Tallinnas ja eriti ägedalt 1525. aasta algul Tartus, kus rüüstati lisaks kogudusekirikutele ja kloostritele ka toomhärrade elamuid. Pildirüüstes osales peamiselt lihtrahvas ja keevaliselt meelestatud noorem kaupmeeskond (Mustpead olid nii Riias, Tartus kui ka Tallinnas agarad reformatsiooni pooldajad), usutunnete väljenduseks ei tuleks neid korrarikkumisi pidada. Ideoloogiline pind reformatsiooniks oli Liivimaal nõrk ning peamised põhjused kirikuelu muutmiseks majanduslikku laadi.

Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama — raad võttis arvele kiriku varad, sundis kloostreid ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas järk-järgult ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi nn ühislaegas, mis pidi oma sissetulekud saama varasematest katoliku kiriku sissetulekutest, näiteks rentidest. Katoliku piiskopid ja toomkapiitlid jäid esialgu veel tegevusse ning ka maale luterlikud ümberkorraldused esialgu ei ulatunud. Riias likvideeriti rae algatusel dominiiklaste ja frantsisklaste, Tallinnas dominiiklaste ning Tartus dominiiklaste, frantsisklaste ja naistertsiaaride konvendid. Niisugused sammud olid radikaalsemad kui Saksamaa luterlikus osas, kus paljudel kloostritel õnnestus püsida 18.–19. sajandini. Teised Liivimaa kloostrid tegutsesid valdavalt 16. sajandi teisel poolel puhkenud Liivi sõjani, Tallinna naistsistertslaste klooster koguni 17. sajandi kolmanda kümnendini.

Allikates ei ole kuigi palju teateid selle kohta, kuidas kulges luterliku kirikukorralduse juurutamine maal. Tõenäoliselt ei toimunud suuremaid muudatusi enne sajandi lõppu. Erinevalt Saksamaast ei toonud reformatsioon Liivmaa talupoegade seas kaasa ka mingit reaktsiooni. Paganlik-katoliikliku sünkretismi jooned püsisid maarahva uskumustes visalt pea kogu uusaja vältel. Oma osa oli selles 1558. aastal puhkenud Liivi sõjal, mis hävitas esimese hapra luterliku kiriku struktuuri maal ning katkestas seal igasuguse regulaarse hingehoiutöö.

Rõhuasetus eesti keele omandamisele vaimulike seas võis pärast reformatsiooni seoses vana katoliikliku vaimulikkonna väljatõrjumisega ning sisserännanud jutlustajate tegevusega koguni taanduda — polnud ju vastsaabunud luterlikel vaimulikel mingeid kogemusi siinse põlisrahvaga ega ka tema keele oskust. 1535. aastast on säilinud esimesed katked eestikeelsest trükisest, nn Wanradt-Koelli katekismusest, mis esitas paralleelselt eestikeelse ja keskalamsaksakeelse teksti, seda ei saa aga pidada tõendiks eesti keele tegeliku kasutamise suurenemisest kirikuelus. Varasemate kirjalike tekstinäidete puudumine ei tähenda eesti keele vähest kasutamist kirikuelus enne reformatsiooni. Katolikuajal oli kogu Euroopas kombeks panna näiteks jutlusetekste kirja ladina keeles, esitada neid tegelikult aga rahvakeeles. On oletatud, et katolikuaja lõpuks olid välja kujunenud nii eestikeelsed tähtsamad palvevormelid kui ka juurdunud olulisemate piiblilugude jutustamise tava. Uute tekstide kiire ja mitte alati kompetentne tõlkimine eesti keelde pärast reformatsiooni tõi aga kirikuelus kasutatud eesti keelde rohkem saksapärasust.

Lisateave artikli kohta