Välisvallutus ja uue administratiivse jaotuse kujunemine

Võrreldes mitmete teiste Läänemere ümbruse maadega, jõudis ristiusk Eestisse suhteliselt hilja. Oludes, kus kindla keskvõimuga riiklik korraldus polnud Eestis veel välja kujunenud, on põhjust näha kristluse põhilise maaletoojana iseseisvalt tegutsenud võõramaist misjonit. Piirkonna hiline kristlik hõlvamine võiski osalt tuleneda sellest, et maa ei pakkunud majanduslikus mõttes kuigi suurt huvi. Viikingiaegse idateega (Austrvegr — Skandinaaviat Venemaa suuri jõgesid pidi Bütsantsi ja muhameedliku Kesk-Aasiaga ühendanud veetee) võrreldava positsiooni Ida ja Lääne vahelises transiitkaubanduses omandas Eesti piirkond alles pärast vallutust, ristiusustamist ning linnade teket. Enne 13. sajandit oli peamine kaubatee Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel Väina (Daugava) jõgi, mida võib tollast laevasõidutaset arvestades pidada märksa sobivamaks (ning ka otsemaks) väilaks kui Põhja- ja Lääne-Eesti rannikuala kaudu kulgevaid mereteid. Teiseks põhjuseks võis olla Eesti naabermaade hõivatus pakilisemate poliitiliste küsimustega — Taanis ja Rootsis toimus maa tsentraliseerimine kuningavõimu ümber, saksa idakolonisatsiooni käigus oli aga esmalt vaja murda lääneslaavi hõimude vastupanu.

12. sajandi lõpukümnenditel Väina (Daugava) äärsetel liivlaste ja latgalite aladel alguse saanud saksa ekspansioon jõudis Eestisse 1208. aastal, mil ristisõdijad rüüstasid Lõuna-Eesti tähtsa keskuse Otepää linnuse. Veelgi varem, 1206. aastal, olid taanlased, kelle väge juhtis Lundi peapiiskop Anders Sunesen, üritanud edutult kinnitada kanda Eesti suurimal saarel, tihedalt asustatud ja jõukal Saaremaal. See ei tähenda, et kristlik maailm poleks Eesti vastu varem huvi tundnud — vähemalt 1170. aastatest on teateid paavstitooli katsetest saata siia oma misjonipiiskop. Misjonikatseid võis teha ka õigeusu kirik näiteks Vene riikidest Novgorodist või Polotskist lähtuvalt, selle kohta pole aga säilinud kirjalikke tõendeid.

Ilma sõjalise jõu toetuseta ristiusu kirikul Eestis kinnistuda ei õnnestunud. Sihikindlas mõõgamisjonis Läänemere idakalda allutamiseks osalesid erinevad ning sageli omavahel võistlevad kiriklikud ja ilmalikud jõud: paavstikuuria, Hamburg-Bremeni peapiiskopid (kellele paavst oli juba 9. sajandi keskel andnud õiguse misjonitööks Põhja-Euroopas), Saksa Ordu (mis suunas pärast taandumist Pühalt Maalt oma tegevuse Poola ning Preisi aladele), Taani kroon ning Rootsi kroon.

Paavstikuuria ja Euroopa ristisõdijate roll Liivimaa (umbes tänapäeva Eesti ja Läti ala, mida ajalookirjanduses on nimetatud ka Vana-Liivimaaks) hõlvamisel on vastuoluline. Paavstil, kes soovis laiendada katoliku kiriku mõju ida suunas, pidades silmas ka kreekakatoliku alasid, puudus selleks praktiline sõjaline jõud. Samaaegselt muutsid muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate positsiooni Pühal Maal üha ebakindlamaks ning vallutusenergia suundumine uutesse piirkondadesse pakkus igati vastuvõetava väljapääsu. Eesti vallutamisel osalenud valdavalt saksa soost ristisõdijate sõdimisvalmidus oli otseses seoses mõned sajandid varem ristitud sakslaste üldise ittatungiga 12.–13. sajandil. Sellisena esindasid ristisõdijad esmajoones saksa maahärrade huve, mis olid sageli teravas vastuolus paavsti omadega. Vastuolu juured ulatusid igipõlise Saksa-Rooma keisri ja saksa maahärrade vaenuseni paavstitooliga, mille oli põhjustanud paavstide alates 11. sajandist järjekindlalt väljendatud postulaat vaimuliku võimu ülimuslikkusest ilmaliku üle. Liivimaa praktilises poliitikas 13. sajandil ilmnes see tõsiasjas, et paavst kaldus tihtipeale toetama pigem taani kui saksa ristisõdijaid.

Tähtsat poliitilist osa etendas Liivimaal Põhja-Itaalias asuva Modena piiskop Guillelmus (saksa traditsioonis Modena Wilhelm), kes 13. sajandi esimesel poolel käis paavsti legaadina korduvalt Balti- ja Põhjamaades. Oma legatsiooniperioodil külastas Guillelmus kahel korral ka Eestit, reguleerides võõrvõimude omavahelises võitluses tekkinud tüliküsimusi ning jutlustades tõenäoliselt tõlgi abil kohalikule rahvale. 1219. aastal vallutas Taani kuningas Valdemar II Põhja-Eesti, lüües eestlasi Lindanise lahingus. Saksa ristisõdijad alistasid Lõuna-Eesti 1224. aastaks ja Saaremaa 1227. aastaks. Need alad jaotati Saksa Ordu Liivimaa haru ning Tartu ja Saare-Lääne piiskoppide vahel.

Kuigi olulisemad sõjasündmused toimusid sajandi kolmel esimesel aastakümnel, võttis Eesti ja Läti ala lõplik allutamine ning uue administratiivse süsteemi kujundamine aega pea kogu 13. sajandi. Nii ristisõdijad kui ka Liivimaa kohalikud rahvad — mandrieestlased, saarlased, latgalid, liivlased, semgalid, kurelased — tegutsesid killustatult ning kummaski leeris oli sisemisi konflikte. Põlisrahvaste omavahelised arusaamatused võimaldasid rünnatavaid hõime üksteise vastu välja mängida. Seda enam, et võõrvallutajatele vastuhakkamise motiivid olid sageli paljuski pigem majanduslikku kui rahvuspoliitilist laadi.

Eesti ala kirikliku administratsiooni, s.t piiskopkondade ja piiskopi juures tegutsevate kõrgvaimulike kogude — toomkapiitlite — kujunemine kestis peaaegu kogu 13. sajandi. Esimese Eesti ala piiskopi Theoderichi, kes kandis ka Eestimaa piiskopi tiitlit, kinnitas 1211. aastal ametisse Riia piiskop Albert; endine Bremeni toomhärra Albert Buxhövden oli Liivimaa ristiusustamise ja vallutamise üks võtmefiguure, kes tegutses siinse mõõgamisjoni organiseerimisel energiliselt alates piiskopikspühitsemisest 1199. aastal kuni oma surmani 1229.

Theoderich oli veel tüüpiline nn misjonipiiskop — tal ei olnud ei kindlat residentsi ega toomkapiitlit. Pärast seda, kui eestlased Theoderichi 1219. aastal Lindanise lahingu ajal tema telgis tapsid, nimetas piiskop Albert Eesti alale piiskopiks oma venna Hermanni, algul Lihula piiskopi nime all. 1224. aastal viis Hermann piiskopkonna keskuse üle Tartusse. Lihulasse asus järgnevalt Saare-Lääne piiskop, kes aga kolis oma residentsi 1251. aastal Pärnusse ning 1260. aastate algul Haapsallu.

Ka esimesed Taani piiskopid Põhja-Eestis ei suutnud veel piiskopkonda ja kapiitlit välja kujundada. Tallinna piiskopkonna ajalugu võib alustada aastast 1240, mil Taani kuningas annetas piiskopi ja kapiitli ülalpidamiseks maad. Pärast Riia muutmist peapiiskopkonnaks 1251. aastal jäid Tartu ja Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopi alluvusse, Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile. Erinevalt Tartu ja Saare-Lääne piiskoppidest ei olnud Tallinna piiskopil oma piiskopkonnas ilmalikku võimu.

Paralleelselt esimeste piiskoppide tegevuse algusega rajati tärkavatesse linnadesse ka esimesed katedraalid ja kogudusekirikud. Tallinna toomkirikut hakati tõenäoliselt ehitama 1220. aastate lõpul, Tartu toomkirikut 13. sajandi teisel poolel. Kogudusekirikute rajamise kohta maapiirkondades on andmed puudulikud, küll aga mainitakse juba 13. sajandi esimesel poolel kirikukihelkondi, mis algul langesid territoriaalselt ligikaudu kokku vallutuseelsete muinaskihelkondadega.

Lisateave artikli kohta