Võõrvõimu kindlustumine. Uusasukate päritolu ja omavahelised suhted

Uue võimu kindlustumine maapiirkondades oli aeganõudev. Tõenäoliselt piirdus see esialgu vaid kohaliku rahva maksustamisega. Esimese koormisena kehtestati nähtavasti kirikukümnis. Allikates räägitakse ka maaisandale tasutavast hinnusest, mida enamasti maksti viljas. Kui edukalt neid makse 13. sajandil tegelikult õnnestus sisse nõuda, pole teada.

Saksa ja taani soost vasallid elasid algul peamiselt kujunevates linnades ja linnustes. Nende maamõisad olid vaid peatuspaigaks maksukogumisel ning ei erinenud väliselt jõukamast talumajapidamisest. Esimesed vasallid hakkasid linnustest maamõisatesse asuma alles 13. sajandi lõpul — 14. sajandi algul.

Nii vasallide nimed kui ka maa administratiivne jaotus on märkimisväärselt paremini tuntud Põhja-Eestis, kuna selle ala külad ja vasallid on loetletud 1240. aastate algul redigeeritud nn Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). Selles loetelus esinevate nimekujude põhjal on arvatud, et veel 13. sajandil pidi vähemalt 4% Põhja-Eesti vasallidest olema eestlased, kes võisid pärineda vallutuseelse ülikkonna seast. Ülejäänud vasallid olid sakslased ja taanlased (Lõuna-Eestis ainult sakslased). Saksa soost vasallid pärinesid algul ülekaalukalt Alam-Saksa aladelt, samuti Vestfaalist, hiljem ka Holsteinist, Mecklenburgist ja Pommerist.

Võib arvata, et esimestel aastakümnetel pärast vallutust ei toimunud eestlaste olukorras võrreldes vallutuseelse ajaga suuremaid muudatusi. Maksu- või teenistussõltuvus omamaisest ülikust asendus tõenäoliselt umbes samaväärse sõltuvusega võõramaisest ülikust, kohtusõltuvus võõrvõimudest oli ilmselt vaid osaline. Ka esimeste mõisate asutamine ei tähendanud algul veel enamasti talupoegade kasutuses oleva maa kärpimist. Eristaatus näib olevat olnud Saaremaal, mille elanikud tunnistasid vähemalt 13. sajandil oma piiratud maksu- ja kohtusõltuvust Saksa Ordust vaid lepingulisel alusel.

Üks esimesi nähtavaid märke uue võimu jõudmisest maale pidi Saksa Ordu Liivimaa haru aladel olema ordulinnuste võrgu tekkimine. Ordu maad ulatusid 14. sajandi keskpaigani vaid Lõuna- ja Kesk-Eestisse ning osaliselt saartele. Administratiivselt jagunesid ordualad komtuurkondadeks ja foogtkondadeks, mille keskuseks oli ordulinnus. Ordulinnuseid ei ehitatud üksnes kohaliku rahva alluvuses ja välisvaenlaste — eelkõige leedulaste ja venelaste — eemal hoidmiseks. Nende esmane ülesanne oli pigem ordusisese struktuuri säilitamine ning ordu positsiooni kaitsmine võimalike vaenlaste vastu teiste kohalike võõrvõimude seast. Pealegi nõudsid ordu liikmetelt konvendis elamist ordureeglid: see traditsioon ei olnud kujundatud kohapealseid olusid silmas pidades, vaid toodud kaasa Pühalt Maalt.

Erinevalt Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondadest ning Taani krooni maadest Põhja-Eestis, kus maahärraks oli kindel isik — piiskop või kuningas — oli Saksa Ordu maahärrus korporatiivne, s.t valitsejaks oli ordu kui organisatsioon. Kohalik Liivimaa meister tegutses vaid ordu kõrgmeistri volitusel.

Saksa Ordu liikmeid tuli Liivimaale peamiselt Reinimaalt ja Vestfaalist, viimasest eriti pärast 15. sajandi keskpaika. Sel ajal oli kujunenud Liivimaale asunud vestfaallaste ja reinimaalaste vahel päritolulisel pinnal terav konflikt, mille lõpptulemusena tõrjuti ennegi vähemuses olnud reinimaalased sisuliselt maalt välja.

Keskaegse Liivimaa omapäraks oli, et siia, erinevalt näiteks Saksa Ordu aladest Preisimaal, ei saabunud kolonistidena saksa talupoegi. Talurahvakolonisatsiooni puudumist on seletatud Eestis püsinud seisusliku korra iseloomuga, mis ei näinud ette tugevat vabatalupoegade kihti, ning ebasoodsate klimaatiliste oludega.

Alates 13. sajandi keskpaigast hakkas kohalike maahärrade, eriti Saare-Lääne piiskopi soosimisel Lääne-, aga ka Põhja-Eesti hõredalt asustatud rannikualadele ja saartele saabuma üle mere koloniste Rootsist ja rootslaste asualadelt Soomes. Hiljem rannarootslasteks nimetatud ümberasujad rajasid paljudes piirkondades oma külad ning ostsid neile kasutada antud maa 14. sajandi keskel enda püsiomandiks, jäädes maahärra ees vaid maksukohuslasteks. Rannarootsi asustus säilis kohati 1940. aastateni.

Lisateave artikli kohta