Vana-Liivimaa siseolud 15. sajandil. Aadel, vaimulikud, talupojad

Kui 14. sajandil domineerisid Liivimaa võimude vahel suured erimeelsused, mis sageli arenesid relvastatud kokkupõrgeteks, seda iseäranis ordu ja Riia linna vahel, siis 15. sajandit võib pidada Liivimaa konsolideerumise ning seisustevaheliste reguleerimise ajaks. Põlisrahva poliitiline tähtsus nõrgenes üha enam ja enam.

Liivimaa maapäevi — ordumeistri ja ordukäsknike (ordulinnuste foogtid ja komtuurid ning teised orduametnikud), piiskoppide ja teiste kõrgvaimulike ning Tallinna, Tartu ja Riia linnade esindajate omavahelisi nõupidamisi, millel arutati kogu maad puudutavaid poliitilisi, majandus- ja kirikuelu küsimusi — hakati järjekindlamalt pidama alates 15. sajandi 20.–30. aastatest. See aeg märgib muu hulgas Liivimaa võimude suurenevat huvi kirikuelu reguleerimise vastu. Nii kiriklikud kui ka ilmalikud võimukandjad hakkasid vaimulikelt nõudma tõhusamat kogudusetööd ja rangemaid elukombeid, lisaks ka rahvakeele oskust. Niisugustes nõudmistes ei olnud midagi eripärast — katoliku kirik oli juba Karolingide ajal ning otsustavalt taas pärast 10.–11. sajandi langusest ülesaamist nõudnud hingekarjaste töö tõhustamist ja nende haridustaseme parandamist. Liivimaal polnud need küsimused seni nii teravalt üles kerkinud tõenäoliselt eeskätt 13.–14. sajandi sisepoliitiliste raskuste tõttu.

Soov saavutada kontroll kohalike kirikuasjade üle mõjutas Liivimaa poliitiliste jõudude käitumist kogu keskaja vältel. Suuremad arusaamatused Saksa Ordu Liivimaa haru ja kohalike piiskoppide vahel tulid sageli ordu taotlusest piiskopkonnad inkorporeerida, s.t saavutada olukord, kus piiskop oleks ordu liige. Riia peapiiskopkonnas õnnestus see 14. sajandi lõpuks, Tartu piiskopkonnas aga mitte. Tallinna piiskopitooli ümber kestis äge võitlus pea kogu 15. sajandi ning lõplikku edu ordu ei saavutanudki.

Kui 13. sajandil üritasid paavstid Liivimaa asjadesse veel aktiivselt sekkuda, siis 14.–15. sajandil ei ilmutanud kuuria Liivimaa vastu enam nii suurt huvi. Saksa Ordu ja kohalike piiskoppide vahelistes suhetes pidid asjassesegatud pooled vajaduse korral pea eranditult ise (s.t oma Roomas asuvate prokuraatorite ehk eestkostjate kaudu) taotlema paavstikuuria sekkumist. Mõneti võib seda pidada märgiks Liivimaa järk-järgulisest provintsialiseerumisest — 13. sajandil ja võimalik, et ka 14. sajandi esimesel poolel olid Liivimaa koloniaalvõimud tihedalt seotud oma aja arvestatavate poliitiliste ja kiriklike jõududega (Saksa-Rooma keiser, paavstid ja nende legaadid), 15. sajandiks tekkis aga Euroopas uusi poliitilisi dominante ning Liivimaa jäi üha enam tagaplaanile. See tendents ei puudutanud Hansa Liidu linnu, mis nautisid Hansa üldist edenemist ja laialdast rahvusvahelist suhtlemist kuni Liivi sõja alguseni.

15. sajandi jooksul suurenes pidevalt talupoegade sõltuvus. Kui 13.–14. sajandil piirdus see enamasti vaid maksude ja kohtusõltuvusega, siis 15. sajandi jooksul võtsid nii vaimulikud kui ka ilmalikud maaisandad vastu mitmeid otsuseid, mis pidid tõkestama talupoegade pagemist ning tagama pagenute väljaandmise. Sajandi lõpust on juba teateid talupoegade müümise ja vahetamise kohta nii koos maaga kui ka ilma. Siiski oli veel keskaja lõpulgi üksikuid eestlastest väikeläänimehi, kes küll üha enam hakkasid kokku sulama vabatalupoegadega. Viimastel puudusid oma talu valdamiseks läänikirjad ning sellega seotud erikohustused, küll aga pidid nad raha või osalt ka saaduste eest lunastama vabastuse maksu- ja teokohustustest.

Linnad tõrkusid enamasti pagenud talupoegi välja andmast, kuna püsiva negatiivse iibe tõttu vajati pidevalt uut tööjõudu. Kuigi linna ladviku moodustasid kõikjal sakslased, oli eestlaste osakaal linnades suhteliselt suur. Kui 14. sajandil võeti eestlasi veel ka linnakodanikeks, siis 15. sajandil hakati nende kodanikukssaamist üha enam piirama, muu hulgas kodanikumaksu tõstmise teel.

Lisateave artikli kohta