Augustiputš ja Eesti iseseisvumine 1991

Augustiputšiks nimetatakse 19.–21. augustini 1991 Moskvas toimunud riigipöördekatset, mille teostaja oli nn vanameelne tiib Nõukogude võimuladvikust. Peamiselt eri jõustruktuuride tippjuhtidest (nt NSVL kaitse- ja siseminister, KGB esimees jt) koosnev rühm lootis takistada NSV Liidu lagunemist äärmuslike meetmetega, üritades võtta riigipöördega võimu enda kätte ning suruda jõuga maha demokraatlikud ja rahvuslikud liikumised. Putšistid kõrvaldasid võimult president Mihhail Gorbatšovi, moodustasid Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas tollase NSV Liidu asepresidendi Gennadi Janajevi ja KGB ülema V. Krjutškoviga ning tõid Moskva tänavatele tankid. Võimu ülevõtmiseks Eestis saadeti Tallinnasse Pihkva dessantdiviisi soomuskolonn. Vastupidi riigipöörde juhtide lootustele ei leidnud putš heakskiitu ega toetust ei ühiskonnas ega jõustruktuuride liikmeskonnas. Riigipöördevastaste juhiks ja demokraatlike reformide jätkumise eestkõnelejaks kujunes kiiresti Vene NFSV president Boriss Jeltsin, kes asus Moskvas putši nurjamiseks organiseerima ulatuslikku kodanikuallumatuse kampaaniat.

Selles olukorras suutsid Eesti poliitilised jõud leida ühise keele: 19. augusti õhtul algasid Toompeal Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee delegatsiooni läbirääkimised Eesti iseseisvuse väljakuulutamise asjus. Põhiline vaidlusküsimus oli valik kahe võimaluse vahel: kas kuulutada välja uus iseseisev Eesti Vabariik või taastada juriidilise järjepidevuse alusel 1918. a väljakuulutatud ja 1940. a okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augustil kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest”, mis oli kooskõlastatud Eesti Komiteega: pikkade vaidluste järel valiti juriidilise järjepidevuse tee. Peale selle  otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, et töötada välja Eesti Vabariigi uue põhiseaduse eelnõu.

21. augusti hommikul hõivasid Tallinnasse sisenenud Nõukogude väeüksused teletorni ning teleülekanded  katkesid mõneks ajaks. Raadiomaja jäi hõivamata – sealt edastati jätkuvalt maailmale teavet Eestis toimuva kohta. 21. augusti pärastlõunaks oli selge, et riigipööre Moskvas on läbi kukkunud, ning pärast läbirääkimisi Eesti juhtkonnaga vabastasid dessantväelased teletorni ja lahkusid Eestist. 22. augustil seadis diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga sisse Island, kellele järgnesid Leedu, Läti ning Venemaa. Esimese lääne suurriigina tunnustas Eestit Prantsusmaa. 30. augustil avas Rootsi Tallinnas oma saatkonna.

NSV Liidus tuli võimule taas Gorbatšovi valitsus, mis ei teinud enam takistusi Balti riikide iseseisvuse taastamisele, arvestades kujunenud poliitilist olukorda, oma suhtelist nõrkust ja maailma avalikkuse toetust Baltikumile. 6. septembril andis NSV Liit Eestile oma ametliku tunnustuse, 17. septembril võeti Eesti vastu ÜROsse. Samasugused protsessid leidsid aset ka Lätis ja Leedus. Peagi järgnes ka teiste liiduvabariikide NSV Liidust lahkulöömine ning NSV Liit lõpetas ametlikult oma eksistentsi 1991. a detsembris.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta