Balti Liit

1920.–1930. aastatel kavandatud Soome-Eesti-Läti-Leedu-Poola poliitiline, sõjaline ja majanduslik liit, mis asjaosaliste erimeelsuste tõttu realiseerus lõpuks vaid Eesti-Läti-Leedu välisministrite foorumina

1919–1922 püüdsid Eesti ja ta lähinaabrid esmajoones koordineerida poliitilist suhtlemist Nõukogude Venemaaga, sealhulgas sõlmida rahulepinguid ning luua kaitseliitu Eesti, Läti, Soome ja Poola vahel. Vilniuse kuuluvusest tulenenud tüliküsimus välistas Poola ning Leedu samaaegse osaluse neil läbirääkimistel. Aprillis 1922 Varssavis sõlmitud lepingu jättis Soome ratifitseerimata ja 1923 lõpuks realiseerus vaid Eesti-Läti kaitseliit. Majanduslike koostöökatsete peamiseks tulemuseks jäi 1923 sõlmitud Eesti-Läti tolliuniooni leping, mis peatselt taandus kahepoolseteks kaubalepinguteks. Neis kasutati kuni 1930. aastateni nn Balti klauslit, mis võimaldas vastastikuseid erisoodustusi.

12. septembril 1934 allkirjastati Genfis Balti Liit – üksmeele ja koostöö leping Eesti, Läti ja Leedu vahel, mis nägi ette kolmepoolseid regulaarseid kokkusaamisi välisministrite tasemel. 1934–1940 toimus 11 välisministrite kohtumist, kus arutati ühist huvi pakkuvaid poliitilisi küsimusi. Regulaarselt toimusid kolme maa mitteriiklike organisatsioonide – seltside, eri elukutsete esindajate (ajakirjanikud, juristid, majandustegelased, õpetajad jt) kohtumised, ühisnäitused, spordivõistlused. Balti liidu loomine toetus Esimese maailmasõja ajal ja järel pakutud ideele Balti ja Skandinaavia regionaalsest koostööst, mis plaanitud kujul siiski ei realiseerunud. Skandinaavia riigid vältisid enese seostamist Baltikumiga, alates 1935. aastast valis sama tee ka Soome.

Lisateave artikli kohta