Balti hertsogiriik

​Baltisaksa aadlike plaan luua Esimese maailmasõja ajal Saksamaa poolt hõivatud Baltikumi aladel Saksa keisrile alluv protektoraat

Esimese maailmasõja aastail, kui Saksamaa saavutas rinnetel esialgu suurt edu ja baltisakslased ise olid Vene riigis sattunud tsaarivalitsuse silmis oma päritolu tõttu halba valgusse, tekkis baltisakslaste seas mõte lahutada Balti kubermangud Venemaast ja ühendada Saksamaaga. Võimalus selleks avanes märtsis 1918 pärast kogu Baltikumi minekut Saksa vägede kontrolli alla. 12. aprillil kutsusid baltisaksa rüütelkonnad Riias kokku Baltimaade maanõukogu (Landesrat), kus juhtroll oli Balti aadlil. See pöördus Saksa keisri poole palvega jätkata Eesti-, Liivi- ja Kuramaa sõjalist kaitsmist ning aidata kujundada neist (pool)iseseisvat riiki. Kuna 3. märtsil 1918 Venemaa ja Saksamaa allkirjastatud Brest-Litovski rahuleping säilitas Venemaa suveräniteedi Eesti- ja Liivimaa üle, siis jäi uue riigi loomine venima. Küsimus pääses liikvele alles pärast seda, kui Berliinis kirjutati 27. augustil alla Bresti lepingut täiendanud protokoll, millega Venemaa loobus õigustest kõigi endiste Balti kubermangude üle. Alles 22. septembril kirjutas Saksa keiser alla Baltimaade iseseisvuse tunnustamise reskriptile ning 5. novembril 1918 kuulutati Riias Balti hertsogiriik välja. Loodav riik, mille valitsejaks kutsuti Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, pidi kuuluma Saksamaa koosseisu, kuid omama kohalike küsimuste otsustamisel autonoomiat. Baltisakslaste plaanidele tõmbas kaks nädalat hiljem kriipsu peale Saksamaa lüüasaamine maailmasõjas ning riigi tegeliku rajamiseni ei jõutudki.

Lisateave artikli kohta