Baltisakslaste ja venelaste üksused Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal

Vabadussõjas võitlesid Eesti relvajõudude ülemjuhatuse all Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlike ning liitlaste väeosade (Vene valged, ingerlased, lätlased) kõrval ka kohalike baltisakslaste ning venelaste väeosad.
 
Balti pataljon (saksa keeles ka rügement – Baltenregiment) moodustati 1918. a lõpul baltisaksa vabatahtlikest, kes olid koondunud Viljandis, Tartus ja Rakveres. Pataljoni juriidiline alus oli 27. novembril 1918 sõlmitud kokkulepe Eesti Ajutise Valitsuse ning Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonna ja Eesti saksa ühingute vahel. Pataljoniülem oli polkovnik Konstantin von Weiss, staabiülem alamkapten Viktor von zur Mühlen. Pataljon võitles Viru rindel. 1919. a kevadel olid pataljonis neli jalaväekompaniid, eskadron, kuulipildujakompanii, ratsakuulipildujarühmad, suurtükipatarei ja jääpurjekate flotill Peipsil. Kokku oli pataljonis 1350 isikut, langes 71 ja haavata sai 118.

Lõunarindel formeeriti 1919. a hilissuvel venelastest Katšanovi pataljon, esialgu polguna. Tuumik oli Ostrovi maakonna Katšanova valla partisanisalk, mida täiendati Eesti väejuhatuse korraldusel Katšanova vallast mobiliseeritud meeste, varem Panikovitši (Pankjavitsa) valla meestest formeeritud pataljoni jt vene rahvusest sõdurite ja ohvitseridega. Polgu nimekirjas oli septembris ca 1300 meest. Oktoobris reorganiseeriti polk üksikpataljoniks. Pataljoniülem oli kapten Artur Saueselg, staabiülem leitnant Tõnis Koern. Pataljonis oli viis  roodu, kuulipildujarood, välipatarei ja erikomandod, kokku umbes 1000 meest. Katšanovlased kaotasid septembrist detsembrini vähemalt 11 meest langenute, 44 haavatute ja 23 teadmata kadunutena. 1920. a läks Katšanova Abrene maakonna Kacēni vallana Läti Vabariigi koosseisu, enamik pataljoni liikmeid läks koju tagasi. Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaa koosseisu jäänud aladelt pärit mehed saadeti rahulepingu põhjal Venemaale. Seal vangistas enamlik režiim nendest osa.

Lisateave artikli kohta