Bermondti afäär

1919. a kevadel plaanis Läti lääneosas Kuramaal tegutseva Saksa 6. reservkorpuse ülem kindralmajor Rüdiger von der Goltz vallutada terve Läti ning seda baasina kasutades sekkuda Saksa vägedega Vene kodusõtta, et aidata Venemaal võimule Vene valgete Saksa-sõbralik tiib. Selle tulemusena loodeti moodustuvat Saksa-Vene liit, mis olnuks vastukaal Entente’ile. Terve Läti vallutamine ebaõnnestus juunis 1919 relvakonflikti tõttu Eesti vägedega (Landeswehri sõda) ja selgus ka, et Saksa valitsus ei kavatse von der Goltzile tema plaanide teostamiseks Saksa vägesid anda. Von der Goltz siiski ei loobunud oma kavast ja asus suvel 1919 toetama polkovnik Pavel Bermondti juhitava Vene valge armee moodustamist Kuramaal. Selle armee koosseisu astus ka umbes 30 000 saksa vabatahtlikku, kes moodustasidki suurema osa Bermondti umbes 50 000-mehelisest väest. 8. oktoobril 1919 asus see armee Kuramaalt pealetungile Riia poole. Bermondti ja von der Goltzi eesmärk oli allutada esmalt Läti ja kindlustada nõnda oma kommunikatsioonid Saksamaaga, et seejärel juba Moskva peale suunduda. Bermondt ja tema armee olid potentsiaalseks ohuks Läti iseseisvusele ja Eesti julgeolekule. Lätlased suutsid siiski lääneliitlaste laevastiku ja kahe Eesti poolt appi saadetud soomusrongi toel Bermondti peatada. Novembris alustas Läti armee üldist vastupealetungi ning puhastas detsembri alguseks terve Kuramaa Bermondti vägedest, mis evakueeriti Saksamaale.

Lisateave artikli kohta