Eesti Kongress

Eesti taasiseseisvumise käigus 1990. a kokku tulnud rahvaesindus, mis seadis eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel

24. veebruaril 1989 toimunud rahvakoosolekutel esitasid Eesti Muinsuskaitse Seltsi, ERSP ja Eesti Kristliku Liidu esindajad üleskutse Eesti kodanike komiteede asutamiseks, Eesti kodanike registreerimiseks ja Eesti Kongressi ettevalmistamiseks. Üleskutse lähtus 1938. a vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt oli kõrgeima võimu kandjaks riigis eesti rahvas. Riigi taasloomiseks tuli seetõttu alustada õigusjärgse kodanikkonna registreerimisest, selle ülesande võtsid enda kanda rahvaalgatuse korras asutatud Eesti Kodanike Komiteed.

Registreeritud õigusjärgne kodanikkond valis 24. veebruaril 1990 oma esinduskogu, Eesti Kongressi. Tegemist ei olnud reaalselt võimu omava seadusandliku või täidesaatva riigiorganiga, vaid Eesti iseseisvumist taotlevate rahvuslaste nõukojaga. Valimas käis 557 613 Eesti kodanikku, s.t enne Eesti okupeerimist 1940 Eesti Vabariigi kodakondsuses olnud isikut või nende järeltulijat, ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Kongressi algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi, Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Eesti Kongressi I istungjärk Estonia kontserdisaalis 11.–12. märtsil 1990 otsustas taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Kokku peeti kümme Eesti Kongressi istungjärku.

Lisateave artikli kohta