Eesti NSV valitsemine

Kui NSV Liit vallutas 1944. a ​Eesti tagasi, jätkus 1940–1941 alanud ning vahepealse Saksa okupatsiooni tõttu katkenud nõukoguliku võimustruktuuri ülesehitamine. Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil (EKP). Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. EKP juhtorgan oli keskkomitee. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajad kohalikud parteikomiteed ning madalamal tasandil partorgid ning üha tihenev partei algorganisatsioonide võrk.

Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ning seejärel ministeeriumidest ja teistest keskasutustest (peavalitsused, komiteed jne). Eesti NSV valitsuse peamine ülesanne oli liiduvabariigi igapäevaelu juhtimine, juhindudes Moskva ja kohaliku kommunistliku partei suunistest.

Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võim oli vormiliselt Eesti NSV Ülemnõukogu (istungjärkude vaheaegadel Ülemnõukogu Presiidium). Sisulise parlamentaarse institutsioonina Eesti NSV Ülemnõukogu ei funktsioneerinud, tema ülesanne oli lihtsalt varem juba partei- ja täitevvõimu tasandil vastuvõetud otsuste kinnitamine ja seadusetekstide heakskiitmine.

Nõukogudeaegsed valimised olid formaalsed, kus hääletati ühe kandidaadi poolt. Seega olid need valimised üksnes dekoratsioon nõukogude tegelikkusele. Tollased saadikud ei olnud kutselised parlamendiliikmed, saadikukohustusi täitsid nad oma põhitööd katkestamata, hääletades juba varem ettevalmistatud ja heakskiidetud otsuste poolt.

Liiduvabariigi valitsemisel etendasid veel tähtsat rolli julgeolekuorganid (alates 1954. aastast KGB), kelle üks oluline ülesanne oli pidevalt ühiskonda jälgida ja kontrollida, et juba eos tasalülitada kõikvõimalikud „nõukogudevastased” kavatsused ja ettevõtmised.

Moskva rakendas liiduvabariikide kontrollimiseks sageli ka lisakontrollivahendeid. 1944–1947 juhiti Eesti (ja teiste taashõivatud alade) sovetiseerimist eriliste kolleegiumide ehk büroode (Eesti puhul ÜK(b)P KK Eesti büroo) kaudu, kus istusid koos Moskva eriesindajad ja kohalikud võimumehed. Hiljem viidi Moskva volinikud teise sekretäri ametinimetuse all liiduvabariikide partei keskkomiteedesse. Üleliidulist kontrolli tehti ka nomenklatuurisüsteemi kaudu (liiduvabariigi tähtsamatele ametipostidele määramine otsustati Moskvas), eri ametkondade liinis liikunud ettekannete ja pealekaebuste kaudu jne.

Lisateave artikli kohta