1939. aasta

Eesti õnnetuseks ei hiilanud 1934. a võimu enda kätte koondanud Konstantin Päts diplomaatilise võimekusega ega tundnud ka erilist huvi välispoliitika vastu. Presidendi olulisemateks välispoliitilisteks ettevõtmisteks jäid suhteliselt regulaarsed külaskäigud oma Soome kolleegi juurde, visiitideni teistesse riikidesse Päts ei jõudnudki või ei soovitud teda mujal vastu võtta.

Eesti välisministeerium jätkas pärast 1934. a riigipööret enam-vähem vanas koosseisus. Siiski kutsuti koju tagasi ja saadeti pensionile paar, juba tosin aastat ühes ja samas riigis saadikuna tegutsenud meest, kes olid seotud erakondadega, kes sattusid pärast pööret Pätsi lähikonnaga opositsiooni.

Samal ajal kasvas Eestis nagu mujalgi maailmas sõjaväelaste roll välispoliitika suunajatena. Eesti kõrgematel ohvitseridel olid head ametisidemed kolleegidega lääneriikides ja Saksamaal. 1930. aastate teisel poolel kasvas oluliselt Berliini huvi Ida-Euroopa riikide vastu – ka Eestisse saabus külaskäikudele mitu kõrgemat Saksa ohvitseri. Moskvas tunti seepärast rahulolematust ning nõukogude propaganda väitis koguni, et Eesti on valinud nn Saksa orientatsiooni.

Sellistes oludes oli Eesti ja teiste Balti riikide kerkimine 1939. a kevadel rahvusvaheliste suhete arengu vahetuteks mõjutajateks lääne diplomaatidele sootuks ootamatu. Selleks ajaks oldi Euroopas Balti riikide iseseisvusega juba sedavõrd harjutud, et nende olemasolu oli peaaegu unustatud, või peeti kolme väikeriiki lihtsalt ebaoluliseks. Alates 1939. a aprillist-maist sõltusid aga mitmed arenguvõimalused suurriikide omavahelistes läbirääkimistes just nimelt Eestist ja Lätist.

Taganud märtsis-aprillis 1939 Poola ja Rumeenia iseseisvuse, olid Briti ja Prantsuse valitsus tahes-tahtmata sunnitud alustama läbirääkimisi Moskvaga selle üle, kuidas garantiisid sõjaolukorras reaalselt ellu viia. Samas lõikas nende tagatiste andmine sisuliselt ära võimalused edasisteks kompromissideks Berliiniga, mida retoorika tasemel ikka veel ei välistatud.

Garantiid Ida-Euroopa suurematele riikidele olid ühtlasi tagatiseks ka Nõukogude Liidule, kusjuures viimane ei pidanud end siduma mingite kohustustega. Lääne-Euroopas puhkevat sõda ootavale Jossif Stalinile jäi vaid kaks muret: 1) kas lääneriigid ikkagi alustavad Saksa ähvarduste tõsiseks muutudes sõda ja 2) kuidas nihutada Punaarmee eelpositsioonid võimalikult kaugele läände ning ühtlasi sulgeda viimane pisike auguke oma Euroopa-osa välispiiril, s.t saada enda mõju alla Balti riigid?

Londonis ja Pariisis mõisteti, et ähvardav kokkupõrge natsliku Saksamaaga on võidetav vaid juhul, kui lääneliitlastega ühineb ka Nõukogude Liit ning 1939. a aprillis algasidki läbirääkimised. Lääne manööverdamisruumi vähesust tajunud Moskval oli selleks ajaks oma avakäik tehtud: juba 28. märtsil 1939 esitas Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov Eesti ja Läti valitsusele noodi, milles kinnitati, et Nõukogude Liit ei luba Balti riikide sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimist või piiramist ega poliitilise, majandusliku või muu ülemvõimu loovutamist kolmandale riigile. Moskva leidis, et ta ei saa jääda osavõtmatuks pealtvaatajaks, kui tehakse avalik või varjatud katse hävitada Balti riikide iseseisvus ja sõltumatus. Litvinovi noot oli oma huvide selge sõnastamine: Balti riikide iseseisvuse üle tohib edaspidi otsustada ainult Moskva. See oligi hind, mida Nõukogude Liit ootas Suurbritannialt ja Prantsusmaalt kolmepoolse liidu eest Hitleri vastu – Stalin pakkus läänele abi kindla tasu eest ja nõudis Ida-Euroopa andmist oma mõjusfääri.

Aprillis 1939 alanud Suurbritannia – Prantsusmaa – Nõukogude Liidu kolmepoolsetel läbirääkimistel lepiti kokku, et iseseisvusgarantiid tuleks anda ka Balti riikidele, aga millised, kuidas ja kunas, pidi Stalini arvates jääma ainult Moskva otsustada. Briti ja Prantsuse valitsusel ei olnud muud võimalust, kui Kremli soovidele vastu tulla. Kõigest hoolimata üritasid lääneriigid siduda Balti riikidele antavaid garantiisid nende riikide enda  sooviga sellist abi saada. Ent katse selles küsimuses kompromissini jõuda osutus oma naiivsuses juba ette ebaõnnestunuks: selline lahendus ei sobinud Stalinile, kes leidis, et Balti riikidele abi andmise küsimus tuleb jätta vaid suurriikide (loe: Nõukogude Liidu) otsustada.

Moskva võttis oma taotluste õigustamiseks kasutusele niinimetatud kaudse agressiooni mõiste. Uute nõudmiste põhjendamiseks väideti, et Balti riikides on võimalik Saksa-meelne riigipööre, mis tooks kaasa ohu Nõukogude Liidu piiridele. Selline riigipööre oli Kremli arvates võimalik otsese putšina, aga ka mingi Nõukogude Liidu vastu suunatud lepingu sõlmimise kaudu või lihtsalt valitsuse vahetuse teel.

Lisateave artikli kohta