Idast lähtuvad ohud

Liberaalse mõtteviisi ideaal on riikide maksimaalne avatus, koostöö naabritega, kõikide vaidlusküsimuste lahendamine rahulikul teel, rahvusvahelistel nõupidamistel jne. Niisuguse tulevases Euroopas rahu saavutamisele ja säilitamisele suunatud tegevuskava esitas USA president Woodrow Wilson oma 14 punkti näol juba 1918. a jaanuaris. Wilsonism mõjutas oluliselt kogu sõjajärgse Euroopa ülesehitamist. Wilson lootis eeskätt 1917. a kodanliku riigipöörde järgsest Venemaast ja hiljem isegi enamlastest teha USA liitlast võitluses demokraatia võidukäigu eest maailmas. Paraku pidi ta pettuma: 1918. a lõpuks selgus, et enamlik Venemaa muutub pigem maailmarahu ohustavaks jõuks. Ameeriklaste pettumus laienes kogu Euroopale ning alates 1919. a tõmbus USA katsetest Vana Maailma probleeme lahendada järjest enam eemale.

Idealistlikke ideaale püüti riigi ülesehitamisel järgida ka 1920. aastate Eestis. Kõik valitsused oma parteilisest koosseisust hoolimata deklareerisid, et ei kavatse teha mingisuguseid takistusi rahvusvahelisele kaubandusele ja soodustavad igati majandussuhete taastamist Euroopas I maailmasõja järel.

Jagades Euroopas valitsevat veendumust, et Venemaa ei suuda kuigi kaua elada isoleerituna muust maailmast, loodeti Eestis kujuneda omalaadseks sillaks lääne ja ida vahel. Oodati enamlike eksperimentide lõppu ja Venemaa pöördumist normaalsete riikide hulka. 1920. aastate alguses pühendus Eesti oma raudteede ja sadamate arendamisele eesmärgiga vahendada vajaduse tekkimisel Vene transiiti.

Vene turu ja transiidi taastumise ootused püsisid kuni 1923.–1924. aastani. Seejärel veenduti valitud suuna ekslikkuses. Venemaal jäi püsima keskvõimu range kontroll välisriikidega peetud kaubanduse üle ja kogu majandus allutati kommunistliku partei poliitilistele eesmärkidele. Sõjakommunismi oludes kujunes Vene turu ostuvõime väga väikeseks. Kaubavahetus Eestiga ja transiit siinsete sadamate kaudu jäi tagasihoidlikuks ning ebaregulaarseks.

Tõsiste tagasilöökide järel orienteerus Eesti lõplikult põllumajandusele ja uusi turge otsiti intensiivselt läänest. Eesti peekoni, või, metsamaterjali jm saaduste peamisteks ostjateks kujunesid Suurbritannia ja Saksamaa. Need riigid ostsid ära üle poole kõigist Eestist eksporditud kaupadest. Samadest maadest veeti sisse ligi 40% Eesti importkaupadest.

Lisateave artikli kohta