Suured lootused
Eesti võis sellisele suhtumisele vastandada vaid oma selge kuulumise Euroopasse ning teha kõik selle nimel, et jätta endast muljet kui normaalsest ja edukast väikeriigist. Sisepoliitikas aitas poliitilise võimu stabiliseerimisele kaasa uus kaitseseadus ja kodanike vabatahtliku relvastatud ühenduse – Kaitseliidu – rajamine 1925. a alguses. Välispoliitikas suudeti sama ülesande nimel aastatel 1925–1926 klaarida varem tõsiseid probleeme tekitanud maareformi küsimus. Põhimõtteliselt ei välistatud tasu maksmist oma valdustest ilma jäetud mõisnikele, ehkki mitte küll sellises ulatuses, mida valdavalt mitteeestlastest endised suurmaaomanikud nõudsid.
1925. a veebruaris võttis parlament vastu vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse. Vähemusrahvuste küsimus oli I maailmasõja järgses Ida- ja Kesk-Euroopas üks keerulisemaid. Mustast merest kuni Soome laheni ulatuvatelt uutelt riikidelt oodati vähemusrahvuse küsimuse sellist lahendamist, mis hoiaks tulevikus ära rahvuslike konfliktide puhkemise. See tundus aga võimatuna, uute riigipiiride kujunemisega endise Austria-Ungari ja Vene impeeriumi äärealadel kaasnes sageli vägivald.
Erinevalt mitmest teisest uuest riigist suudeti Eestis konflikte ja kokkupõrkeid rahvuslikul pinnal vältida. Siin elavatele rahvusvähemustele, millesse kuulus üle 3000 inimese, anti võimalus luua omavalitsusorganid, mis võisid asutada ja juhtida emakeelseid koole, teatreid, raamatukogusid, anda välja ajalehti, ajakirju jne. Sellist võimalust kasutasid sakslased (ca 1,7% pisut enam kui 1 miljonist Eesti elanikust), rootslased (0,7%), juudid (0,4%). Eesti vähemusrahvuste seadust hinnati kõrgelt ja seati eeskujuks ka teistele Euroopa riikidele. Samamoodi tagati usuvabadus, kuigi enamik elanikkonnast kuulus luterlikku kirikusse.
Euroopasse kuulumist pidi rõhutama ka Eesti aktiivne osalemine Rahvasteliidu töös, mida domineerivate riikide tõttu peeti pigem Euroopa-keskseks kui kogu maailma esindavaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Eesti delegatsioon osales kõigil Rahvasteliidu täiskogudel, jõudumööda võeti osa ka mitme allüksuse tööst. Oma huvi Rahvasteliidu tegevuse ja seal levivate ideede vastu demonstreeriti vastava ühingu asutamisega Eestis. Euroopasse kuulumise märgina järgnes pan-Euroopa liikumise aktiivne toetamine ning samuti spetsiaalse Eesti ühingu asutamine. Eesti Euroopa-ühingusse kuuluvad diplomaadid, poliitikud, haridustegelased jt seadsid oma eesmärgiks Euroopa ühtekuuluvuse ideede tutvustamise ja kinnistamise.
Eestil õnnestus ainsana Balti riikidest Rahvasteliidu vahendusel võtta suurem välislaen oma rahareformi tegemiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. Tänu sellele asendati 1928. a senine vääring uuega, s.t margad ja pennid kroonide ja sentidega. Stabiilne rahandus lõi Eesti majandusliku tõusu alused. 1920. aastate lõpuks vastas Eesti majandus iseseisva riigi vajadustele.
Paraku järgnes edukale rahareformile kohe ülemaailmne majanduskriis, mis andis ka Eestis väga valusalt tunda ning tõi kaasa tõsise sisepoliitilise kriisi. Analoogiliselt mitme teise riigiga tundusid äsja saavutatud poliitiline ja majanduslik stabiilsus Eestile sedavõrd väärtuslikud, et majanduse tervendamiseks hädavajalikke radikaalseid samme üritati lükata edasi võimalikult kaugemale tulevikku. Tulemuseks oli paraku vaid kriisi süvenemine.
Lisateave artikli kohta
