Tsaarivõimu lõpp Venemaal ja selle mõju

Romanovite tsaaridünastia valitsemisaja lõpp 1917. a märtsis saabus ühtviisi ootamatult nii Venemaaga maailmasõjas koos sõdivatele liitlastele kui ka impeeriumi enda kodanikele. Seda suurem tundus vabanemisrõõm ja siiramad ootused näha kujunemas uut, demokraatlikku Venemaad, mis arvestab kõigi tema koosseisu kuuluvate rahvaste tahte ja autonoomiasoovidega.

Eestlased võinuksid 1917. a kevadel saavutatuga esialgu rahulegi jääda, ent Petrogradis toimunud võimuvahetusega käivitunud sündmustejada sundis peale järjest radikaalsemaid valikuid. Eesti omariikluse aluste loomine arenes hämmastava kiirusega: alates 1917. a märtsist pandi vaid ühe aasta jooksul paika rahvusliku asuala piir, rajati esinduskogu, tulevase parlamendi eelkäija – Maapäev; lippude alla kutsuti Eesti rahvusväeosad ning Euroopa riikidesse lähetati esimesed diplomaadid.

Need otsused ja sammud tuli teha tingimustes, kus puudus igasugune ajalooline kogemus või mälestus varasemast omariiklusest, mis oli olemas mõnel Kesk-Euroopa rahval, näiteks poolakatel, tšehhidel või leedulastel. Lisaks paiknes vaid ühe miljoni suuruse elanikkonnaga Eestis 1917. a algul ligi 100 000 Vene sõjaväelast; aasta lõpuks kasvas nende arv veelgi. Venemaa pealinna lähinaabrus suurendas oluliselt Eesti sadamate ning eriti juurdepääsu Petrogradile kontrollivate merekindlustuste tähtsust impeeriumi kaitseplaanides. Kultuurilised, sõjalised ja ka poliitilised sidemed Venemaaga olid võõrandumise suurenemisest hoolimata ikka veel äärmiselt tihedad. Eestlastest haridustegelased, juristid, arstid, rahandusasjatundjad, kogu tulevase riigi vaimne eliit oli seotud lähedal asuva Petrogradi ja teiste Vene impeeriumi keskustega. Eesti majandus, eriti suurtööstused – masina- ja laevaehitusettevõtted Tallinnas ja Narvas –, aga ka tekstiilitööstus ning põllumajandus näisid olevat Venemaast lahutamatud.

Nende sidemete katkestamiseks polnudki esialgu väga suurt vajadust – nii vähemalt tundus veel 1917. a  esimesel poolel, kui sisepoliitikat reformima asunud Vene Ajutine Valitsus ei osutanud erilist vastuseisu ääremaade vähemusrahvuste autonoomiapüüdlustele. Kohalikku võimu hakati üle andma piirkondlikult valitud esindusorganitele. Ajutise Valitsuse 30. märtsi 1917. a dekreediga ühendati eestlaste asuala ühe kubermangu alla ning enam-vähem etnilistes piirides kindlaks määratud Eestimaa komissariks nimetati Tallinna linnapea Jaan Poska, kellest juba vähem kui aasta pärast sai esimene Eesti välisminister.

Samal ajal läksid kõik seni peamiselt sakslaste käes olnud Eesti linnavalitsused eestlaste kontrolli alla. Aktiivselt loodi mitmesuguseid uusi ühendusi, liite, komiteesid, nõukogusid jne. Seda tehti nii kodumaal kui ka üle kogu Venemaa, kus sel ajal elas ligi 200 000 eestlast. Valdav osa kujunema hakanud Eesti parteidest tegi esialgu põhipanuse demokraatia võidule Venemaal ja nägi Eesti tulevikku föderatsioonis, milles on tagatud ääremaade väikerahvaste laiaulatuslik autonoomia. Iseseisvumise küsimus võeti küll eestikeelses ajakirjanduses 1917. a jooksul paaril korral üles, ent erilist poolehoidu see idee ei leidnud, kuna tundus veel liialt utoopiline.

Lisateave artikli kohta