Vene küsimus

Keskriikide ja eriti Saksamaa lüüasaamine maailmasõjas muutis kardinaalselt sõjalis-poliitilist olukorda kogu Baltikumis. Venemaa oli neist aladest Bresti rahuga loobunud ja nüüd ei suutnud ka Saksamaa piirkonda enda käes hoida. Saksa vägede Eestist taandumise järel 1918. a novembris alustas taas aktiivset tegevust seni põranda all viibinud Eesti Ajutine Valitsus. Saksa vägede lahkumine avas tee Eesti riigi tegelikuks sünniks, ent riikluseidee teostumisel sai otsustavaks suhete määratlemine Venemaaga. Tsaaririigi lagunemine ja sellele järgnenud kodusõja puhkemine Venemaal aitasid ühelt poolt Eesti iseseisvumisele kaasa, teiselt poolt aga takistasid seda.

Autonoomiaidee oli 1918. a lõpus juba kauge minevik – mõte, mis oli aktuaalne veel kõigest aasta tagasi, hakkas kättevõidetud iseseisvumist nüüd pigem ohustama. Mingist ühendusest Venemaaga ei tahtnud Eesti  enam kuuldagi.

Eesti ja teiste Ida-Euroopa uute riikide vastuseis enamlastele leidis Euroopas tunnustust, põhjuseks  Punaarmee poolt pärast maailmasõja lõppu alustatud pealetung lääne suunas, mille siht oli maailmarevolutsiooni vallandamine. Eestlastele tähendas see Vabadussõja algust 1918. a novembris. Enamlaste pealetungile sitket vastupanu osutavatele Eesti vast formeeritud väeosadele ruttas peatselt appi vabatahtlikke Soomest, Taanist ja Rootsist ning eluliselt tähtsat toetust saadi ka Läänemerele saabunud Briti sõjalaevastikult. Omalt poolt toetasid Eesti väed Läti rahvusväeosade võitlust oma riigi iseseisvuse eest.

Euroopas vaadeldi Eestit ja teisi Balti riike sel ajal kui arvestatavat sanitaarkordonit Euroopat ohustava enamluse vastu. Peale selle aga nähti Läänemere-äärsetes riikides puhvrit, mis aitab vältida Venemaa ja Saksamaa koostööd maailmasõja võijariikide vastu. 1919. a juunis Lätis puhkenud lahingutes osutusidki noore Läti ja Eesti riigi põhivaenlaseks juba sakslased – kohalike baltisakslaste maakaitseüksus Landeswehr ja Lätisse jäänud Saksa regulaarväelastest moodustatud Rauddiviis –, kes ei tahtnud tunnistada ei Berliini ega Läti rahvusliku valitsuse korraldusi, aga olid valmis liituma Vene valgekaartlastega.

Samal ajal oldi Euroopas uute väikeriikide täieliku tunnustamisega äärmiselt ettevaatlikud. Venemaa oli võidelnud maailmasõjas siiski Entente’i riikide poolel ja tulevikuski loodeti temast liitlast juhuks, kui Saksamaa ei peaks leppima karmide rahutingimustega. Enamlastele Balti riikide iseseisvumine ei meeldinud, kuigi nad olid neist aladest ise vabatahtlikult loobunud. Veel vähem aga nõustusid Baltikumi kaotusega valged, kes pidasid punastega kodusõda. Valgete võitu ja Vene impeeriumi taassündi uskusid aga lääneriigid hoopis enam kui enamlaste utopistlikkesse tulevikuplaanidesse.

Nii või teisiti ei soovinud ükski lääneriik Balti riikide iseseisvust rutakalt tunnustades suhteid tulevase Venemaaga – olgu valge või punasega – rikkuda. Seepärast tuli iseseisvuse täieliku tunnustuse saavutamiseks kõigepealt fikseerida Eesti naabriks oleva Puna-Venemaa nõusolek Eesti iseseisvumiseks. Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920 ütlesidki enamlased Venemaa nimel lahti kõikidest pretensioonidest Eesti suhtes.

Sel ajal kahtlesid juba vähesed, et enamlased jäävadki Venemaal võimule, 1919. a lõpuks ja 1920. a alguseks oli sealne kodusõda lõppemas ja valgete kaotus üha selgem. Entente’i riigid loobusid katsetest oma endise liitlase edasises saatuses kaasa rääkida: kodusõjas valgeid toetanud lääneriikide väeosad kutsuti koju, majandusblokaad Nõukogude Venemaa vastu peatati.

See tähendas, et nüüd lepiti väljakujunenud jõuvahekordade ning ka Leedu, Läti ja Eesti iseseisvumisega. Esimese sammu astus Soome, kes tunnustas Eestit de iure 7. juunil 1920. Suuremate lääneriikide täielikust tunnustusest Eestile ja teistele Balti riikidele anti teada jaanuaris 1921. Peatselt järgnesid eeskujule ülejäänud Euroopa riigid, 1922. a suvel ka USA. 1921. a sügisel võeti Eesti vastu Rahvasteliidu liikmeks.

Võrreldes Eesti iseseisvumist Austria-Ungari impeeriumist moodustunud rahvusriikidega, võib väita, et see kulges vaevalisemalt kui näiteks Poolal või Tšehhoslovakkial, rääkimata Soomest, kelle raskused tulenesid peamiselt vajadusest klaarida sisepoliitilised jõuvahekorrad, mitte suuremate naabrite vastuseisust.

Lisateave artikli kohta