Eesti Vabariigi väliskaubandus 1920.–1930. aastatel
Eesti otsis iseseisvuse esimestest kuudest alates aktiivselt välisturgu, sest tema majanduse potentsiaal oli seotud ekspordiga. Tööstuse jaoks oli aga vaja sisse vedada tooret, kütust ja seadmeid ning toidu- ja tarbekaupu siseturu rikastamiseks.
1920. aastail enamsoodustuse põhimõttel (hõlbustatud turulepääs) sõlmitud kaubanduslepingud Suurbritannia, Prantsusmaa, Soome, Saksamaa, Läti, Rootsi, Taani, Ameerika Ühendriikide, NSV Liidu, Türgi, Bulgaaria jt riikidega avasid Eestile nende maade turu ja panid aluse püsivatele väliskaubandussuhetele.
Majandusstruktuuride sarnasuse tõttu oli tegutsemine lähemate riikide Läti, Leedu, Soome, Taani ja Rootsi turul piiratud. Kõigi nende riikide majanduses oli ülekaalus põllumajandussektor ja väljaveos põllumajandustoodang. Majanduslik läbikäimine idanaabriga jäi aga loodetust tunduvalt tagasihoidlikumaks. Seetõttu olid Eesti tootjad huvitatud pääsemisest Euroopa suurimatele ja atraktiivsematele Suurbritannia ja Saksamaa turule.
1920. aastail kujunesidki need kaks riiki Eesti peamisteks väliskaubanduspartneriteks. Eriti suur tähtsus oli Saksamaal ja Suurbritannial Eesti põllumajandus- ja tööstustoodangu müügituruna. 1930. aastate teisel poolel olid Eesti kaubad müügil ligi sajas riigis, kusjuures üle 60% kaupadest müüdi Saksamaal ja Suurbritannias.
Nende kahe riigi osatähtsus oli suur ka impordis. 1939. a ostis Eesti kaupa 69 riigist, sealhulgas Saksamaalt ja Suurbritanniast üle poole (54%) sisseveokaupadest.
See tegi aga Eesti nende kahe riigi majanduspoliitikast ja turust liialt sõltuvaks, mis ilmnes eriti tugevalt ülemaailmse majanduskriisi aastail, kui tollide suurendamine ja sisseveokvootide kehtestamine ahendas järsult Eesti oluliste eksportkaupade või, munade ja tekstiiltoodete turustamise võimalusi sealsetel turgudel.
Pärast majanduskriisi 1930. aastate teisel poolel tegutses Eesti aktiivselt eksporttoodangu mitmekesistamise ning eksporditurgude geograafia laiendamisega, et hajutada liigsest turgude ja kaupade kontsentreerumisest tekkinud riske. Siiski jäid peamisteks müügi- ja ostuturgudeks endiselt Saksamaa ja Suurbritannia.
Eesti vedas Saksamaale välja peamiselt põllumajandussaadusi: võid ja mune, lina ja metsamaterjali. Saksamaalt osteti metalle ja metallkaupa, mitmesuguseid masinaid ja seadmeid ning keemiatooteid.
Suurbritannia turul müüs Eesti samuti peamiselt oma põllumajandussaadusi. Tööstustoodangust olid sealsel turul oma niši leidnud puidutooted, puuvillane ja linane riie ning tselluloos. Suurbritanniast osteti omakorda puuvilla, kivisütt, tekstiilkaupa, töö- ja jõumasinaid ning heeringaid.
Saksamaa ja Suurbritannia kõrval olid Eesti tähtsamad väliskaubanduspartnerid Ameerika Ühendriigid, NSV Liit, Rootsi ja Soome.
Eesti turg oli väike ja sõltus maailmaturul toimuvast. Väikeriigina jäi Eesti põllumajandussaadusi ja toorainet eksportivaks riigiks, tuues tehnoloogiat valdavalt sisse arenenumatest Euroopa riikidest.
