Eesti integreerumine Euroopa Liitu

​Euroopa Ühendus ilmutas soovi laieneda Ida-Euroopa aladele juba alates 1980. aastate lõpust, kui sai selgeks sotsialismileeri lagunemise protsessi pöördumatus. Huvil laienemise vastu oli eri tagamaid: poliitilisi (nt Euroopa julgeoleku suurenemine tänu välispiiride nihutamisele itta ja kagusse), majanduslikke (nt turgude laienemine) kui ka sotsiaalseid (nt vanale Euroopale suunatud migratsioonisurve hajutamine).

Esimene konkreetne samm laienemise poole tehti 1989. aasta detsembris, kui käivitus PHARE programm. Esialgu oli see mõeldud Poola ja Ungari abistamiseks majanduse restruktureerimisel (PHARE – Poland and Hungary: Assistance for Restructuring their Economies), kuid hiljem laienes ka teistele Ida-Euroopa maadele, kes avaldasid soovi liituda Euroopa Ühendusega.

Eesti võttis taasiseseisvumise järel peagi suuna liitumisele nii Euroopa Ühenduse kui ka NATOga. 1992  ühines Eesti PHARE programmiga, jõudes enne seda mõnda aega osaleda endistele NSV Liidu vabariikidele mõeldud TACISe (Technical Aid to the Commonwealth of Independent States) projektides. Samal aastal sõlmiti Maastrichti leping, mis muutis senise Euroopa Majandusühenduse Euroopa Liiduks.

Järgmine etapp Eesti lõimumisel ELi algas 1. jaanuaril 1995, kui jõustus vabakaubandusleping Eesti ja euroliidu vahel. 1994–1995 pidas Eesti Euroopa lepingu (assotsiatsioonilepingu) läbirääkimisi ning leping allkirjastati 14. juunil 1995. Pärast Riigikogu üksmeelset otsust esitas Eesti 24. novembril 1995 taotluse saada Euroopa Liidu liikmeks. Ühiskonnas tervikuna aga Euroopaga lõimumine samasugust üksmeelt ei leidnud – suur osa elanikkonnast suhtus sellesse umbusklikult. Sellest hoolimata liikus protsess edasi.

1997. a Luxembourgi tippkohtumisel otsustas Euroopa Ülemkogu alustada Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimisi kuue riigiga, sealhulgas Eestiga. Need käivitusid 1998. aasta märtsis ning kuulutati ametlikult lõppenuks Kopenhaageni tippkohtumisel 13. detsembril 2002. 16. aprillil 2003 kirjutas Eesti koos veel üheksa riigiga Ateenas alla Euroopa Liidu ühinemislepingule.

Ühiskonna suhtumine ELiga ühinemisse neil aastail oli leigelt positiivne: avaliku arvamuse küsitluste andmetel jäi ühinemise pooldajate osakaal aastatel 2001–2002 vahemikku 30–40%, mis oli teiste kandidaatriikidega võrreldes tunduvalt väiksem näitaja. See oli siiski piisav, et tõrgeteta vastu võtta liitumiseks vajalikud poliitilised otsused. Eestis levinud eurokahtluste ja -hirmude põhjused olid proosalised ning seotud suure osa inimeste madala elatustasemega. Eesti n-ö intellektuaalne euroskeptitsism tekkis suurel määral välismaa eeskujul, selle mõtteviisi esindajateks said mõned sotsiaalteadlased ja humanitaarid. Liikumine ei ole kogunud märkimisväärset toetajaskonda.

Ühiskonna leigelt positiivset suhtumist ühinemisse ELiga näitas ka 14. septembril 2003 toimunud rahvahääletus: osalusprotsent 64, osalejatest 67% pooldasid euroliiduga liitumist. Suuna ELiga liitumisele olid 1990ndate alguses võtnud kõik juhtivad poliitilised jõud üksmeelselt, nii ei toimunud ka enne rahvahääletust sisulist diskussiooni. Euroskeptikud toonitasid peamiselt Eesti suveräänsuse vähenemist ELi liikmena. Enamik valijaid oli siiski liitumise poolt, nähes euroliidus tuge Eesti majanduslikule ja poliitilisele  julgeolekule ning arvestades ka laienevaid õppimis-, töötamis- ja reisimisvõimalusi ELi piires.

1. maist 2004 on Eesti ametlikult Euroopa Liidu liige. 13. juunil 2004 toimusid esimest korda Eestis Euroopa Parlamendi valimised.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta