Eesti iseseisvuse mõtte areng 1917–1918

​Enne 1917. aastat iseseisvast riigist kui Eesti rahva tulevikupaleusest avalikult ei kõneldud. Ka Veebruarirevolutsiooni päevil piirdusid Eesti rahvuslikud ringkonnad juba 1905. a esitatud autonoomse rahvuskubermangu idee teostamisega ega esitatud omavalitsusest kaugemale ulatuvaid nõudmisi. Sammukese edasi astus 1917. a juuli algul peetud rahvuskongress, mis kuulutas eestlaste sihiks tollases poliitilises õhustikus maksimaalse nõudmisena näiva võrdõiguslikest osariikidest koosneva Venemaa föderatsiooni.

Uus olukord tekkis seoses Saksamaa sõjalise eduga Esimese maailmasõja idarindel. Augustis 1917 ületasid Saksa väed Väina (Daugava) jõe ja vallutasid Riia linna, kusjuures demoraliseerunud Vene armee osutus võitlusvõimetuks. Sellest tulenevalt tegi Maanõukogu saadik Jaan Tõnisson Maanõukogu 25. augusti koosolekul ettepaneku otsida võimalusi Venemaast eraldumiseks, et siduda Eesti tulevik demokraatlike lääneriikidega. Venemaast lahkulöömise mõtet tugevdas veelgi Lääne-Eesti saarte langemine sakslaste kätte ning enamliku diktatuuri kehtestamine Eesti mandriosas hilissügisel. Kujunenud kaksikvõimu (rahvuslik Maanõukogu contra enamlaste kontrolli all olev täitevvõim) olukorras kuulutas Maanõukogu 15. novembril ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis, katkestades riiklikud sidemed Venemaaga. Enamlased saatsid Maanõukogu seejärel sunniviisil laiali, kuid see jätkas tegevust põranda all.

Lahkulöömine Venemaast ei tähendanud siiski veel täielikku iseseisvust – jätkuvalt mõlgutati mõtteid nii Eesti-Läti kaksikriigist kui ka Eesti-Soome unioonist ning Eesti omariiklusest Venemaa föderatsiooni koosseisus, sest paljud Eesti rahvuspoliitikud ei uskunud veel Venemaa lagunemist ja pidasid võimalikuks vana riigikorra taastamist Venemaal. Alles 1917. aasta lõpus, kui kasvas veelgi Saksa vägede edasitungi ja Saksa okupatsiooni laienemise oht, tõusis jõuliselt esile suveräänse Eesti riigi idee. 24. detsembril otsustas Maanõukogu vanematekogu kuulutada Eesti üleüldise Saksa okupatsiooni ohu korral iseseisvaks. Mõte kogus kiiresti pooldajaid ning aastavahetusel peetud laiemal nõupidamisel sõnastati otsus ümber, tunnistades iseseisvuse väljakuulutamise lähiajal vajalikuks, seejuures Saksa ohule enam viitamata. Jaanuaris 1918 algasid tegelikud sammud riikliku iseseisvuse poole, mis kuulutati välja 24. veebraril 1918.

Lisateave artikli kohta