Eesti ja rahvusvahelised suhted 1920.–1930. aastatel

19. sajandi rahvusvaheliste suhete süsteemi nimetatakse Euroopa kontserdiks, see oli jõudude tasakaalule toetuvalt multipolaarne. Mõrad multipolaarsesse maailma tekkisid koos kahe vaenuleeri kujunemisega alates 19. sajandi viimasest veerandist ning Esimene maailmasõda oli rahvusvaheliste suhete kriisi tõestus. Järgnesid uue süsteemi otsingud, mis viisid bipolaarsuseni Teise maailmasõja järel.

Eesti Vabariik sündis ajal, kui eelmine süsteem oli kadumas ja asemele püüti luua midagi muud. Paraku ei kujunenud 1920.–1930. aastatel püsivat rahvusvaheliste suhete süsteemi. Eesti kuulus väikeriikide hulka, eriti kaitsevõime poolest, aga ka majanduslikku võimekust või rahvaarvu arvestades. See kujundas mitmes aspektis ka Eesti välispoliitikat.

Suurriigid asuvad jõutasakaalu (kehtiva rahvusvaheliste suhete süsteemi) ohtu sattumise korral tavaliselt tasakaalu taastamiseks nõrgema poolele, väikeriigid kalduvad tegutsema lähtuvalt mittetasakaalu põhimõttest ning toetama arvatavat võitjat. Seetõttu ei kujunenud Eestil välja püsivat välispoliitilist orientatsiooni ehk pidevat panustamist koostööle ühe konkreetse suurriigiga.

Peale selle oli Eesti Vabariigi välispoliitika väikeriigile iseloomulikult geograafiliselt piiratud, samal ajal kui suurriigid tegutsevad globaalselt ja kaugemale ulatuvaid eesmärke silmas pidades. Eesti panustas kahe sõja vahel regionaalsele koostööle Soome, Läti, Leedu, Poola ja ka Skandinaavia riikidega. Selline koostöö oli 1920. aastatel suunatud eeskätt ühisele kaitsepoliitikale ja majandus- ning kaubanduskoostööle, 1930. aastatel langes rõhuasetus poliitilisele, kultuurilisele ning mitteriiklike organisatsioonide koostööle. Siiski märkimisväärseid tulemusi Eesti regionaalses koostöös ei saavutanud.

Samuti tähtsustati Eesti Vabariigi välispoliitikas seaduslikkust ja moraalseid aspekte, rõhutades rahvusvahelise õiguse erilist rolli, nagu on omane väikeriikide välispoliitikale laiemalt. Eesti poliitikud toetasid näiteks 1920. aastatel rahvusvahelisi algatusi agressiooni keelustamiseks, aktiivselt osaleti desarmeerimisliikumises. Eesti ühines Briand-Kelloggi paktiga, millega allakirjutanud välistasid sõja kui riigi poliitika vahendi. Eesti poliitikud olid aktiivsed Pan-Euroopa liikumises ning valmis ühinema selle liikumise ühe eesmärgi – Euroopa Liiduga. Rahvusvahelise õigusega on seotud panustamine rahvusvahelistele organisatsioonidele ja ühendustele, millega väikeriigid loodavad kasutada rahvusvahelise õiguse võimalusi ning mõju. Eestil õnnestus 1921. aastal ühineda Rahvasteliiduga, osaleti kõigil Rahvasteliidu täiskogudel ning muudel rahvusvahelistel konverentsidel. Eestis toetuti usule, et kirjalikud lepingud, sh Tartu rahuleping, mittekallaletungi lepingud jms on omaette väärtus ja tagatis julgeolekule.

Väikeriigina kaldus Eesti Vabariigi välispoliitika kaitseliitude või neutraliteedi poole. Eesti avaldas soovi jääda erapooletuks juba 1918. a iseseisvusmanifestis. 1918. a jooksul ei andnud Eesti välisdelegatsiooni liikmed järele Suurbritannia ja Prantsusmaa survele kuulutada sõda Saksamaale. Tartu rahulepingu läbirääkimiste ajal toetati ideed kuulutada Eesti alaliselt neutraalseks. Praktilises suhtlemises püüdis Eesti järgida erapooletut joont. 1938. aastal kuulutati neutraliteet seadusandlikus aktis Eesti ametlikuks välispoliitiliseks kontseptsiooniks, kuigi puudusid võimalused selle sisuliseks realiseerimiseks. Sama juhtus Balti kaitseliidu loomise katsetega.

Lisateave artikli kohta