Eesti kõrgharidus ja teadus 1918–1940

Vene tsaaririigi lõpuni oli Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangu tähtsaim teadusasutus Tartu ülikool, millele järgnesid tehnilist kõrgharidust andev Riia polütehnikum ja veterinaaria alal Tartu veterinaariainstituut. Oluline roll teaduslikus uurimistöös ja teadustulemuste publitseerimisel oli teadusseltsidel: Õpetatud Eesti Seltsil, Eesti Looduseuurijate Seltsil jt.

1919 avati Tartu ülikool eestikeelse ülikoolina. Tartu rahulepingu põhjal saadi Voronežist tagasi ka osa varast, sealhulgas suurem osa raamatukogust, mis oli sinna evakueeritud Esimese maailmasõja ajal.

Kõrgemat tehnikaharidust Eestis 20. sajandi alguses omandada ei saanud. Mõnevõrra püüdis seda lünka täita 1918. a asutatud Tallinna tehnikumi kõrgem klass. Tallinna Tehnikaülikool asutati alles 1936. Rahvusteaduste alal kasvas kiiresti Eesti Rahva Muuseumi osa. Eesti Teaduse Akadeemia asutamiseni personaalakadeemiana jõuti 1938. a. Kõrgemat sõjaväelist haridust andis 1923. a asutatud Kõrgem Sõjakool.

1920.–1930. aastatel õppis hulk Eesti üliõpilasi Euroopas, eeskätt Soome ja Saksamaa kõrgkoolides. Viimastest eelistati tehnikakõrgkoole, seda Eesti tehnikahariduse nõrkuse tõttu. Eesti Vabariik saatis riiklike stipendiaatidena Euroopa kõrgkoolidesse nii üliõpilasi kui ka kraadiõppureid. Ohvitserid õppisid välismaal eeskätt Prantsuse kõrgemas sõjakoolis, vahetusprogrammide kaudu ka Lätis, Soomes ja Poolas.

Tartu ülikooli immatrikuleeriti 1919–1940 üle 18 000 üliõpilase, aastail 1925–1934 lõpetas ülikooli keskmiselt 342 üliõpilast aastas. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis üli- ja muu kõrgkooliharidusega 7437 ning lõpetamata üli- ja muu kõrgkooliharidusega (sh üliõpilased) 10 699 inimest, kokku ca 2% elanikkonnast.

1919. a eestikeelsena avatud Tartu ülikooli ei ei jätkunud eesti õppejõude. Tartu eesti ülikooli jaluleaitamiseks kutsuti õppejõude Soomest ja Rootsist. Tulid keeleteadlased Lauri Kettunen ja Johan Bergman, geograaf Johann Gabriel Granö, ajaloolane Aarno Raafael Cederberg, jurist Andreas Bjerre, etnoloog Ilmari Manninen, arheoloog Aarne Miikael Tallgren jt. Enamik neist pidas algul loenguid saksa, hiljem juba eesti keeles. 

Teadusvaldkondadest edenesid kiiresti rahvusteadused: eesti ja läänemeresoome keelte uurimine, ajalugu, arheoloogia ja etnoloogia. Rahvusteadustel oli oma roll eesti rahvusriikliku iseolemise põhjendamisel, anti välja koguteosed „Eesti ajalugu” ja „Eesti rahva ajalugu”. Eesti keelest sai ajakohane  ameti- ja teaduskeel, seniste saksa ja vene päritolu oskussõnade asemel võeti kasutusele eesti oma sõnad. Selles on suured teened Johannes Voldemar Veskil ja Johannes Aavikul. Eesti õigusteadlased olid aktiivsed ka poliitikas, eeskätt õigusajaloolane Jüri Uluots ja rahvusvahelise õiguse spetsialist Ants Piip. Arstiteadlastest olid tuntumad neuroloog Ludvig Puusepp, rahvusvaheliselt tunnustati ka Aleksander Paldrocki uurimistöid leepra alal. Tuntuim eesti (majandus)geograaf oli Edgar Kant, loodusteadlastest olid tuntuimad botaanik Teodor Lippmaa ja taimefüsioloog Hugo Kaho. Silmapaistvad olid Paul Kogermani uurimistööd põlevkivikeemias. Rahvusvaheliselt tuntumaid eesti teadlasi oli astronoom Ernst Öpik.

Tartu ülikoolis rajati 20 aastaga eestikeelne teadus. Rahvusvaheliselt silmapaistvaid teadussaavutusi oli siiski vähe. Eestikeelse Tartu ülikooli vilistlastel oli aga väga suur roll eesti ühiskonna ja Eesti riigi ülesehitamisel moodsaks euroopalikuks ühiskonnaks ja riigiks.

Lisateave artikli kohta