Eesti rahvusväeosad Vene armees 1917–1918

Veebruarirevolutsiooni järel 1917. a kevadel asusid eestlased sama moodi nagu teised Vene riigis elavad rahvad formeerima rahvusväeosi, põhjendades seda sõjaväe võitlusmoraali suurendamisega. Keskset rolli etendasid arvukad sõjaväelaste komiteed ja bürood, millest tähtsamad olid Eesti Sõjaväelaste Büroo Tallinnas, Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee Petrogradis ja 1917. a suvel moodustatud Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee.

Esialgu saadi aprillis 1917 Vene Ajutiselt Valitsuselt luba vaid ühe jalaväepolgu formeerimiseks Tallinnas. 1. Eesti polgu ajutiseks ülemaks sai polkovnik Siegfried Pinding, kelle vahetas peagi välja polkovnik Aleksander Tõnisson. 1917. a suvel ja sügisel formeeriti veel üks jalaväepolk ja tagavarapataljon. 1917. a  oktoobris osales 1. Eesti polk Moonsundi (Muhu väina) operatsioonis, mille käigus polgu kaks pataljoni langesid Muhumaal Saksa vägede kätte vangi. 1917. a detsembris alustati 1. Eesti jalaväediviisi (ülem alampolkovnik Johan Laidoner, staabiülem alampolkovnik Jaan Soots) formeerimist. Diviisi koosseisus olid 4 jalaväepolku, tagavarapataljon, suurtükiväebrigaad, insenerirood, diviisi voor ja diviisi laatsaret.

Eesti Diviis, mis allutati veebruaris Saksa okupatsioonivõimudele, eksisteeris 1918. a aprillini, mil Saksa sõjaväevõimud selle laiali saatsid. Rahvusväeosad koondasid 1917. a aprillist 1918. a veebruarini Eestisse ca 35 000 eesti rahvusest sõdurit ja ca 2000 ohvitseri. Suures osas nende baasil formeeriti 1918. a sügisel Eesti Rahvavägi.

Lisateave artikli kohta