Eesti Vabariigi aeg

Keisririigi aegne, peamiselt ehitusinseneride panusest sõltunud projekteerimispraktika on pärandanud meile küllaltki trafaretse, provintslik-kroonuliku ilmega raudteearhitektuuri, milles pole ülearu ruumi stiililistele variatsioonidele. 20. sajandi alguskümnendite jaamahoonete kujunduses otsiksime asjata märke mujal jälgi jätnud rahvusromantismi ja juugendi hoovustest. Iseseisvas Eestis sai raudtee ning selle jaamade ehituse eest vastutavaks Raudteevalitsuse Ehitusamet, kes võttis palgale juba kutselisi arhitekte – 1920. aastate keskpaigas Karlsruhe Tehnikaülikoolis diplomeeritud Leon Johansoni ja 1934. a Tallinna Tehnikumi kasvandiku, Helsingis täiendust saanud Hendrik Otloodi. Nüüdsest hakkas kohaliku arhitektuuri üldise arengu dünaamika üha enam mõjutama ka vaksaliehitust.

Ajastutundlikku projekteerijakätt on esialgu märgata peamiselt olemasolevatele liinidele lisatud vaksalite hoonestuses, kuna esimeste uute raudteede (Riisselja–Ikla ja Sonda–Mustvee kitsarööpmeliste liinide) kokkuhoidlikult püstitatud ehitised jäävad arhitektuurselt väheütlevaks, meenutades tsaariaegse vaksaliarhitektuuri kõige lihtsamaid näiteid. Alates kahekümnendate keskpaigast kerkis mitmel pool juba oma ajastu traditsionalismi vaimus kohaliku maalähedase baroki pärandile toetuvaid, arhaiseerivat vorminappust taotlevaid jaamahooneid. Kõrge kelpkatuse, tihedaruuduliste akende ja profileerimata püstlaudvoodriga kahte tüüpi puitehitisi jagus nii Tallinn–Narva (Vaeküla), Tapa–Tartu–Valga (Pedja, Kaarepere, Palupera), Keila–Haapsalu (Turba) kui ka kitsarööpmelisele Paide–Tamsalu raudteele (Esna). Omanäolise ja isegi veidravõitu, ent seda maalilisema lahendusega paistab silma Esna-Pedja-Turba tüüp (säilinud Esnas ja Turbas), mille kõrgendatud külgseinte suhtes madalduvad otsad jätavad mulje tihedalt maadligi surutud hoonest.

Iseseisvuse esimese aastakümne lõpupoolel jõuti ka tervete raudteeliinide väljaehitamiseni uutlaadi tüüphoonetega. 1928. a käiku antud Lelle–Papiniidu (Viluvere–Vändra haruga) kitsarööpmelisele raudteele kavandas L. Johanson traditsionalistlikud puidust jaamahooned, raudteelaste elamud ning kõrvalehitised. Täisjaamad said kõrge poolkelp-mansardkatusega kompaktse reisijatehoone. Tüüphoone sümmeetrilist fassaadi valitseb lamekaarsesse soppi taanduva sissepääsuga keskrisaliit, kroonitud laia profiiläärisega kolmnurkviiluga, mida kaunistab poolümaraken. Ülakorrust ilmestavad barokse segmentfrontooniga ärkelaknad. Asulapoolne külg on analoogne raudteeküljega, ainult peasissepääs lahendatud taandorva asemel etteastuva, postidele toetuva varikatusega. Jaamahoone põhikorrusel paiknes läbi maja ulatuva vestibüüli ühel küljel kaks ooteruumi ning teisel pool pagasi-, posti- ja telefonsideruumid. Mansardkorrusel oli kaks eraldi sissepääsudega korterit. Lelle–Papiniidu raudtee pooljaamadesse püstitatud ooteruumiga elamud ning täisjaamade kahte tüüpi elumajad said lihtsama, kuid peahoonetega harmoneeruva välimuse. Põhiosas 1926.–28. a jooksul valmis ehitatud rõhtpalkhooned seisid esialgu küll hea mitu aastat „alasti” – eelarvekärbete tõttu jõuti vooderdamiseni alles järgmise aastakümne algupoolel, kui esimeste kõdunemismärkide ilmnemine muutis selle töö juba täiesti edasilükkamatuks.

Tsaariajast pärit kitsarööpmelistel raudteedel kiiresti kasvav liikluskoormus andis pidevalt süveneva ruumipuuduse näol enim tunda Tallinn–Viljandi liinil. Omal ajal juurdeveoks mõeldud raudtee oli ehitatud hoopis hõredamat liiklemist silmas pidades. Ruumikitsikust leevendada püüdes rajati nüüd olemasolevate ehitiste puhuti õige ulatusliku laiendamise kõrval ka uusi jaamahooneid. Kärevere ja Sürgavere tsaariaegsed jaamahooned olid väikesed ühekorruselised puitmajad. Esimene asendati 1920tel kahekordse paekiviehitisega. Osaliselt krohvitud hoone eklektilises arhitektuuris kohtuvad traditsionalistlik murdkelpkatus ja segmentfrontooniga keskviil eelnenud ajastu kroonuhistoritsismi meenutavate tellisest rõhtvööde, avaääriste ning laiade fassaadipiiretega. 1931 valminud Sürgavere jaamahoone ehitati tollal uudismaterjalina kasutusele tulnud põlevkivituhktellisest. Plastiliselt liigendatud poolkelpkatusega ehitise igat külge ilmestab lai trapetsiline katuseviil, raudteefassaadi elustab kergelt taanduva sissepääsu kõrval kaldpõskedega ärkel. Kiisa vaksal sai 1928. a koguka, massiivsete eenduvate külgtiibadega neobarokse kivihoone, arhitektuurilt ehk pisut kohmakagi, aga vähemalt polnud siin enam ruumipuudust karta.

Lisateave artikli kohta