Esimese raudtee nägu ja tegu

Raudtee kui riikliku tähtsusega rajatise ehitusandmed ja ekspluateerimise eeskirjad koostati Peterburis Teedeministeeriumis, need kehtisid ühtviisi nii riigi- kui eraraudteedel. Ministeeriumiga tuli kooskõlastada ka jaamaehitiste joonised, mille hankimine jäi sageli vastava teelõigu ehitust juhtiva peainseneri ülesandeks. Paldiski–Tallinn–Gatšina liini 21 jaamast vastas I klassi nõuetele üksnes Tallinna jaam. II klassi kuulusid samal liinil esialgu kolm jaama (Gatšina, Narva, Rakvere), III klassi viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks vaksalit. Vastavalt Balti raudtee lepingule võeti jaamaehitiste kavandamisel eeskujuks Lipetski ja Tomski kandis 1869. a avatud Grjazi–Borissoglebski raudtee rajatised.

Balti raudtee peajaamaks sai Tallinna Balti jaam. Siin lõppes Paldiskist alguse saanud raudteeliin, et jätkuda Peterburi suunas juba uue teena. Vaksali asukoha üle peetud vaidlustes surus linnavalitsus läbi oma eelistuse Nunnavärava esise näol, mis pidi olema reisijaile ja kaupmeestele tunduvalt ligipääsetavam kui ehitaja väljapakutud Lilleküla kant. 125000 rublase maksumusega jaamahoone valmis 1871. a kevadeks. Hoolimata lõppjaama staatusest polnud algselt siiski tegemist klassikalise tupikjaamaga (raudtee suundus edasi sadamasse), nii paigutati piklik reisijatehoone rööpmetega paralleelselt teestiku küljele. Peahoonest otse üle raudtee seisis temaga ühepikkune 12 vedurit mahutav depoo. Kaubajaama jaoks valmis eraldi hoone peajaama juures asuvas kaubahoovis, mitmesuguste abihoonete ja elamute kõrval rajati ka veeremi remontimiseks vajalikud töökojad ning vagunikuur.

Reisijatehoone kerkis Peterburi ehituskoolis õppinud Rudolf Otto von Knüpfferi kavandi alusel. Arhitekt, kes oli tuntud kui Tallinna vanalinna historitsistliku ümber- ja uusehitajana, lähtus vaksali kujundamisel ratsionaalse materjalieheduse põhimõtetest, mis olid toona aktuaalsed mitte ainult utilitaarehituses. Kahe-, osalt kolmekorruselise hoone sümmeetrilisi krohvimata paekivifassaade liigendasid keskel ja otstes monumentaalsed risaliidid ning rütmistasid erisuurused kaaraknad. Seinapinda elustasid ohtrad karniisid ja hammasfriisid. Linnapoolse külje jõuliste väravatornidena eenduv keskosa, selle sakmeline ääris ja risaliitide ehistornikesed viitasid keskaegsele kindlusearhitektuurile – historitsismi ratsionalistliku suuna armastatud eeskujule. Vahest aimub selle eeskuju siinses kehastuses ka baltisaksa arhitekti püüet rõhutada kohaliku aadli initsiatiivi Balti raudtee ellukutsumises; valmisolekut käia ajaga kaasas, jäädes Vene impeeriumi dikteeritud arengutingimusis ometi iseendaks? Igatahes võib kujutleda, et kindluslik paekivihoone harmoneerus kenasti naabruses baltisaksluse hiilgeaegu meenutavate Toompea ja vanalinna kaitserajatistega.

Vaksali linnapoolsel esindusküljel „väravatornidega“ flankeeritud peasissepääs viis keskteljel asetsevasse vestibüüli, kus asusid pagasiruum ja klasside kaupa eraldatud piletikassad. Paremat kätt jäi eraldi ootesaal I ja II klassi reisijatele, millega liitus restoran ning omaette ruum daamidele, vasakule III klassi ootesaal. Mõlemast tiivast pääses otse perroonile. Teisel korrusel paiknesid ruumid Balti Raudtee Seltsi juhatusele, kontorid ja jaamaülema korter. Rokokoostiilse sisekujunduse tõttu ei pääsenud hoone ajakirjanduslikust kriitikast, milles jäi kõlama ratsionalistlik nõue utilitaarehitise välimuse ja sisemuse stiililise ühtsuse järele.

Milline oli Balti raudtee arhitektuurne nägu reajaamade lõikes? Tooniandvaks kujunesid II–IV klassi nõuetele vastavad, varieeruva suurusega, ent ühtlase kujundusega puidust (II klassi jaamades kivist keskosaga) tüüphooned. Selle rühma ehitistest meieni jõudnud Paldiski, Keila, Aegviidu ja Kabala jaamahooneid iseloomustab madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagab ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. Kadrina jaam sai ühekorruselise, V klassi vaksali kohta erakordselt toreda peahoone – ehitis valmis läheduses asuva Palmse mõisa isanda, Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von Pahleni tellitud eriprojekti järgi ja majutas ka Pahlenite eraruume. Balti raudtee jaamahoonete historitsistlikus arhitektuuris põimuvad kaks 19. saj II poole puitehituses kõrvuti levinud suunda. Fassaadide selge rõhtliigendus vaheliistude ja püstlaudisvöödega ning avade päisviilud peegeldavad neorenessansi mõju, samas kui laiad katuseräästad, lõikedekooriga rippviilud ja rikkalik puitpitsornament kuuluvad nn šveitsi stiili repertuaari.

Tõsi, kogu toredus ei pruukinud saada teoks kohe ja ühekorraga. Nii võlgneb 1870 valminud Paldiski jaamahoone märkimisväärse osa oma dekoorist alles sajandivahetusel ette võetud noorenduskuurile. Samas paigutati perroonile avanevad uksed ümber hoone keskteljele ja ühtlustati eri kõrgusega fassaadiavad. Ümberkujundusi majade ilmes ja ruumilahenduses tuli aeg-ajalt ette kõigi liinide vaksaleis. Ka üldjoontes algupärasena säilinud ehitiste juures on omajagu kunagisest detailirikkusest läinud kõige kaduva teed. Juba esimesel iseseisvusajal hakati vanematelt jaamahoonetelt eemaldama pehkima kippuvaid, aga ka tolle aja kainemat ilumeelt vääritu edvistamisena riivanud kaunistusi. Reeglina on saanud aja jooksul enim kannatada hoonete esikülg kui veduriauruga kõige tihedamalt kokku puutunud osa.

Vaksalitele klasside kaupa kehtestatud nõuded hõlmasid ettekirjutusi ka ruumiprogrammi ja sisustuse kohta. III klassi jaama (nt Paldiski) reisijatehoones nõuti eraldi ootesaale I–II ja III klassi reisijatele, omaette ruumi daamidele ning puhvetit. Võrdluseks: Keila IV klassi jaamas puudus nii einelaud kui eriooteruum naistele. Kui III klassi jaama einela pidi leppima lihtsa puhvetilauaga, siis ruumikas II klassi vaksalis oli nähtud ette tammepuust ja marmorist puhvetisisustus. Hoolimata kõrgema klassi vaksalitega võrreldes tagasihoidlikust interjöörist andsid profiilkarniisi ja peegelvõlviga krohvlaed ka III–IV klassi jaamahoonete ruumidele esindusliku ilme. Tüüphoone põhikorrusel olid oote- ja ametiruumid (s-h telegraafiruum ja jaamaülema kabinet), teisel korrusel jaamatöötajate eluruumid. Kahte ootesaali lahutas hoone keskteljel asetsev avar vestibüül, kus sai osta pileteid ja vormistada pagasidokumente. III klassi vaksalis sisustati I–II klassi ooteruum eeskirjade kohaselt diivanitega, samas kui teisel pool vestibüüli rongi ootavad III klassi reisijad toetasid end tammepuust pinkidele.

Lisateave artikli kohta