Pärast Teist maailmasõda

Strateegilise tähtsusega objektina tuli Eesti raudteel tasuda II maailmasõjale ränka lõivu nii hävinud teelõikude ja sildade kui ka jaamaehitiste näol. Sõja lõppedes oli 227 jaamahoonest hävitatud või vigastatud 108. Kui transpordiks hädavajaliku rööpmestiku parandamine algas tähtsamatel lõikudel juba enne lahingute lõppu, siis jaamahoonete osas jagus taastamistööd enam kui kümneks sõjajärgseks okupatsiooniaastaks. Ülesehitustöö põhiraskus langes 1940.–50. aastate vahetusele, selle tulem kannab oma ajastu ning valitseva režiimi pitserit.

Enamik hävinud jaamahoonete asemele püstitatud stalinistlikke uusehitisi kerkis üleliiduliste tüüpprojektide alusel. 1940te lõpul ühise kavandi järgi valminud Jõhvi ja Jõgeva vaksalite sümmeetrilises põhiplaanis, klassitsistlikus fassaadijaotuses ning keskosa kõrgete akende ja pilastrite vahelduvrütmis kehastub stalinistliku historitsismi traditsiooniline monumentaalsus. Fassaadikujundus järgib klassitsistliku arhitektuuriretoorika nõuet kasutada utilitaarhoonel lihtsaimat, dooria orderit. Märksa suurema esinduslikkuse taotlust reedavad Narva jaamahoone komposiitorderis sammasportikus, paekvaadritest karniis ja pilastrid ning stukkreljeefidega frontoonid. Kohtla ja Viljandi ühetüübiliste vaksalite (1952) erijooneks on aknaid rõhtribaks siduvad vuugitud krohvpinnad. Sama tüübi minivariant Sonda ja Vaivara vaksalite kehastuses mõjub nikerdatud konsoolidega pitoreskse piparkoogimajana.

Kui 1946 erikavandi järgi valminud Rakvere klassitsistlikul jaamahoonel ei lubanud ehk just sõjajärgne kasinus laskuda ülepakkumistesse, siis Leningradi inseneride kavandatud mürakas torniga Valga vaksal (1951) väsitab silma historitsistlike elementide küllaltki juhusliku kokkukuhjamisega. Külgfassaadide peamise aktsendina esineb keskrisaliidil sissepääsu kohal kahe korruse kõrgust ootesaali/vestibüüli valgustav suur kaarvalgmik. Seda 19. sajandi historitsistlikelt jaamahoonetelt laenatud motiivi (esineb Venemaal näiteks Peterburis Balti ja Vitebski raudteeterminalidel) märkab ka Kohtla-Viljandi ning Sonda-Vaivara tüüplahenduste kujunduses. Senini tervikuna algotstarvet täitva Viljandi jaamahoone kaarvalgmikuga sissepääsu taga avaneb kõrge ootesaal. Lugupidavalt renoveeritud klassitsistlikku ruumi iseloomustab dekoratiivne risttalalagi ning originaalkassaluukide ja puidust hammasfriisiga madalamad abiruumide plokid mõlemal fassaadipoolsel küljel. Külgtiibadesse viivad vastastikku paigutatud kõrged kahetiibsed tahveluksed, kroonitud pidulike kaarvalgmikega. Parempoolsesse tiiba jääb hästi säilinud klassitsistliku interjööriga söögisaal.

Viiekümnendate lõpul Kagu-Eesti liinidele püstitatud lihtsad paviljonilaadsed jaamahooned (Piusa, Reola, Veriora) järgivad tüüplahendust, mille lame kelpkatus, suured aknad ja napp stiliseeritud dekoor näivad kuulutavat modernismi taastulekut. See pääsebki võidule järgmise aastakümne jooksul põhjalikult rekonstrueeritud Balti jaamahoone arhitektuuris. Arhitektide P. Ašastini, B. Volotinovi ja E. Lohhanova koostatud projekti järgi kerkis kitsaksjäänud jaama kõrvale esmalt (1962) uus lähirongide ootepaviljon – õhukese betoonkoorikvõlviga kaetud avar ruudukujuline, katusealuse ülavalgustusega hoone. 1967. a ehitati tundmatuseni ümber ka vana jaamahoone, mis laienes linnapoolsele küljele lisatud pikliku ootesaali võrra. Suure klaaspinna abil fassaadile avatud ootesaalist pääses einelauda ja kassade saali (omaaegsed ooteruumid) ning vahevestibüüli kaudu perroonile. Kompleksi minimalistlikus välisilmes valitseb klaaspindade ja heledate dolomiitplaatide kontrast, peasissepääs ning mõlema hoone perroonipoolsed küljed on varustatud ulatuslike varikatustega. Balti jaama kõrval andis sõjajärgne modernismiperiood raudteele rea huvitavaid ootepaviljone nagu Jänedal, Kloogarannas jm. 1970.–80. aastate mitte nii meeldivaks mälestuseks on paljudesse jaamadesse kerkinud ilmetud elektritsentralisatsioonipostid.

Lisateave artikli kohta