Pärastised täiendused

Nagu näha, oli mitmel tsaariaegsel raudteeliinil esialgu tunduvalt vähem jaamu kui on teada hilisemast. Sedamööda, kuidas raudteel liiklemine reisida tahtjate seas kodunes ja kaubaveo mahud kasvasid, püsis ka juba olemasolevatel liinidel vajadus täiendavate vaksalite järele. Kapitaalselt hoonestatud jaamadega asendati ka varasemaid raudteepeatusi, kuhu algselt võis olla rajatud üksnes ooteplatvorm. Need hilisemad lisandused on andnud terve rea põnevaid ehitisi. Ainulaadse arhitektuuriga paistab silma sajandi lõpul ehitatud Tabivere (1925. a-ni Voldi) jaamahoone Tapa–Tartu liinil. Ühekorruselise puithoone põhikorpusse lõikuvad kaks järsukatuselist põikmahtu, eendudes asulaküljel terava viiluga risaliitidena. Nende vahel astub esile väiksema viiluga trepivarikatus. Eriti tänu selle voolitud puusammastele meenutab siinne lahendus mõneti Vana-Vene traditsioonilist puitarhitektuuri, eristudes otsustavalt tsaariaegse vaksalihistoritsismi „kosmopoliitsemate“ stiililaenude taustal.

19. sajandi lõpukümnend tõi uusi jaamu ka Tallinn–Narva liinile. Kehra, Lehtse, Kohtla ja Auvere (siis Korfi) vaksalid said ühise tüüplahendusega kivist peahoone. Originaalilähedaselt on säilinud Lehtse jaamahoone. Selle eelkäijaks oli 1878. a Lehtse ja Pruuna mõisa piirile Vedruka peatusse püstitatud puitpaviljon, mis tosinkond aastat hiljem maha põles. Lehtse ja Pruuna mõisnikud tahtsid mõlemad näha uut jaama just oma valdustes, võit jäi aga Lehtse parun Huenele, kes nõustus jaamaehitusele rahaliselt õla alla panema. See otsustas ka vaksali nime. 1896 valminud jaamahoone on ühekorruseline madala poolkelpkatusega kiviehitis. Sümmeetrilist põhiplaani liigendab üldootesaali laiuses eenduv keskrisaliit, mille tähtsust rõhutavad kolm kõrgendatud fassaadiava. Tumedail klinkertellisfassaadidel pakuvad efektset kontrasti valgeks lubjatud detailid: laiad nurgaliseenid, kitsad rõhtvööd ja segmentkaaravade silluspiirded. Peene saelõikeornamendiga puidust rippfrontoon keskviilul on asendunud lihtsa laudviiluga, vastav algdetail on aga säilinud Lehtse vaksali sõsarhoonel Kehras.

Balti raudtee riigistamine 1893. a oli rea positiivsete muutuste kõrval toonud kaasa ka negatiivset, asetades raudtee-ehituse bürokraatlikku sõltuvusse Rahandusministeeriumi eraldistest. Kõik erakorralised kulutused olenesid nüüd ministeeriumi eelarvest ja nõudsid aastaid kooskõlastamist ning ootamist. Ilmselt seetõttu pidi ka Tapa jaam maailmasõja eelõhtuni ajama läbi 1870 valminud puithoonega hoolimata tõigast, et vahepeal oli vaksalist saanud II klassi sõlmjaam jõudsalt kosuva jaamaasulaga. 1913. a jõuti siiski niikaugele, et liideti vana jaamahoonega selle Tallinna-poolses otsas avar, kõrgete ootesaalidega ühekorruseline kiviehitis. Rekonstrueerimise teine järk pidi ootama iseseisva Eesti Vabariigi päevini – 1920te lõpul pikendati uus kivihoone vana maja kõrgema osani, mis omakorda asendati ligikaudu samas mahus kahekorruselise kivist hoonekorpusega.

Teises laiendusjärgus lõpliku kuju saanud Tapa jaamahoone on asümmeetrilise põhiplaaniga, võrdsete pikifassaadidega tellisehitis. Lääneotsas asus einelaud, keskosas ootesaalid ja kassad ning kahekorruselises idaplokis ametiruumid. Saalideploki peasissepääsu rõhutab mõlemal küljel kaarfrontooniga keskrisaliit, kõrged kaaravad rühmituvad kahe- ja kolmekaupa. Rekonstrueerimise teist etappi ei elanud üle risaliidi trapetsikujuline ehisviil haritornikesega ega hammaslõikega räästakarniisi krooninud raske paerinnatis. Materjaliehedust väärtustav lahendus on rajatud kvaliteetse tellislao ja heleda paksukihilise paekivi kontrastile, mis avaldub nii tellis- ja paemüürilõikude vaheldumises kõrgel soklil kui ka tellisseinu liigendavates paest rõhtvöödes ning nurkade ja aknavahede rustikas. Praegu ei pääse see kõik seinu katva paksu värvikihi tõttu küll paraku mõjule. Alginterjöörist on muu hulgas säilinud ühe ooteruumi peegelvõlvlagi ja rombimotiividega ehitud risttalalagi söögisaalis.

Lisateave artikli kohta