Pretensioonikas kuurortraudtee

Keisririigi jaamaehitus Balti kubermangudes reageeris võrdlemisi loiult arhitektuurimaitse muutustele. Selle kinnituseks olgu kasvõi tõsiasi, et eelkirjeldatud tüüplahendust, väikeste variatsioonidega üksikasjus, rakendati veel ka 1905. a käiku antud, nüüd juba riigi eestvõttel rajatud Keila–Haapsalu raudtee hoonestamisel. Siinkohal tasub ka mainida, et nimetatud liini ehitust juhtis sama insener Peter von Götte, kelle käe all oli 15 aastat varem valminud Riia–Pihkva raudtee. Keila–Haapsalu liini reajaamade hoonetes Riisiperes, Ristil ja Paliveres säilinud alginterjöör annab hea ettekujutuse sajandialguse kesk- ning madalama klassi vaksalihoone sisekujundusest. Avalikes ruumides kordab profiillaudadest rõhtvooder koos seina allääres kulgeva paneeliga täpselt välisseinte viimistlust. Ootesaali ilmestab kummaski otsas interjööri sopistuv, klaasitud tahvelustega madalam eeskoda, millele paneb krooni dekoratiivne profiilääris. Tähtsamaid ruume katab esinduslik risttalalagi.

Keila–Haapsalu raudtee sündis esmajoones vastutulekuna Haapsalu suvitajatele, kelle hulgas ei puudunud tsaaririigi mõjukad võimukandjad. Pole siis imestada, et Haapsalu jaamahoone kui Eesti raudteearhitektuuri pärl jätab selle liini reajaamad toreduselt kaugele selja taha. Suursuguseid supelsaksu ei saanud rahuldada tüüpvaksal. Peterburis koostatud eritingimused soovitasid menuka suvituslinna jaamahoonele anda kuurortliku ilme, samuti nõuti eraldi hoonet või ruume keisri tarvis. Historitsistlik II klassi jaamahoone kerkis aastail 1905–07 arhitekt K. Werheimi ja insener W. Westphaleni eriprojekti järgi. Suuremate muutusteta säilinud ehitis on tänaseks hoolikalt restaureerituna koduks bussijaamale ja Eesti Raudteemuuseumile. Vaksalikompleksi kuuluvad veel pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn, depoo, vedurite pöördsild, mitu raudteelaste elamut jm väiksemaid abihooned.

Haapsalu jaamahoone on õieti mitmeosaline kompleks, mis koosneb tavareisijate plokist, Imperaatoripaviljonist ja neid ühendavast suurte kaarakendega galeriist. Kogu ansambli seob funktsionaalseks tervikuks pikkuse poolest kuulus katustatud ooteplatvorm. Reisijateploki arhitektuuris tõuseb esile risaliidina eenduv kellatorniga kivimaht, mille peasissekäik viib läbi hoone ulatuvasse üldisesse ootesaali. Telliskivist peakorpuse esinduslikkust toonitab neorenessanslik kellaga frontoon, samuti metallist sepisvõred katusel ja tornitipus. Stukklaega ja originaalkassaluukidega üldootesaalist jäävad mõlemale poole sümmeetrilised puidust majatiivad. Lõunatiivas asus katusest välja kasvava valguslaternaga ootesaal III klassi reisijatele koos puhvetiga, ootesaalist aga pääses jaamaülema kabinetti, ametnike kontoritesse, telegrafisti ruumi ning sandarmi valvetuppa. Põhjapoolne tiib majutas omaette tube daamidele, puhvetitega I–II klassi ootesaali ja kööki.

Imperaatoripaviljon oli mõeldud kasutamiseks üksnes keisrile või tema perekonnaliikmetele nende vastuvõtul ja ärasaatmisel. Ühekorruselise puitmajakese tähtsust üldansamblis rõhutab lisaks rikkalikule dekoorile lipuvardaga katusetorn, mille kõrge mansard kordab kivist peakorpuse katusekuju. Keisripaviljoni lahenduse vastavust nõudlikule ülesandele jälgiti erilise hoolega: jaamahoone projekti esmakordsel kooskõlastamisel 1904. a oktoobris jäi ainsana kinnitamata keisrihoone kavand, sest perroonipoolne sissepääs tahtis ümbertegemist. Paviljonis oli mitu ruumi, nendest kaks suuremat – keisri puhkeruum ja keisrinna buduaar.

Haapsalu jaama ooteplatvorm poleks oma sajasüllase (u 216 m) pikkusega teinud häbi ka suurlinna vaksalile. Haruldaseks muudab perrooni asjaolu, et see on kogu ulatuses kaetud. Perrooni pikkust arvestati Tsaari-Venemaal pikima jaamas peatuva reisirongi järgi ja see võis küündida 120 süllani. Selge, et kui platvorm mõõdeti välja keiserliku erirongi järgi, peeti selle rongiga saabujate jaoks sobivamaks läheneda Imperaatoripaviljonile katuse varjus mööda lummavalt kaugusse ahenevat kandepostide koridori kui lageda taeva all ilmastiku kapriise trotsides. Teadaolevalt keiser impeeriumi tosina järelejäänud aasta kestel rongiga Haapsallu siiski ei jõudnud, küll aga tõid erirongid siia tsaariperekonna teisi liikmeid.

Lisateave artikli kohta