Raudteejaamade tänane ja homne päev

Viimase 15 aasta jooksul raudtee vallas toimunu pole jätnud kõige otsesemalt mõjutamata ka jaamamajandust. Sedamööda, kuidas prioriteet on nihkunud reisijate- ja kaubaveo tasakaalustatud arendamiselt kasumliku transiitveo eelistamisele, on vaksalite võrk – omal ajal rongiühenduse logistilise terviku orgaaniline koostisosa – tänaseks pahatihti taandunud pelgalt raudtee ääres seisvate ehitiste kogumeiks. Palju jaamahooneid on tühjad või kasutusel üksnes osaliselt. Seetõttu pole ka ehitiste seisukord ja hooldustase keskeltläbi just kiita. Algotstarbe minetanud, suures osas uute omanike valdusse siirdunud komplekside roll vajab igal üksikul puhul etteantud vajadustest ja võimalustest lähtuvat ümbermõtestamist. Raudtee ehituspärandi säilimine sõltub paljuski sellest, kui edukalt suudetakse kasutuseta jäänud hoonetele leida uus rakendus. Et see pärand ei kaotaks oma väärtust liiklusajaloo kõneka tunnistajana, on seejuures hädavajalik pidada silmas jaamakomplekside terviklikkust, ehitiste ajaloolisi detaile ja kõike muud, mis annab vaksalimiljööle tema kordumatu eripära.

Arvestatav hulk endisi jaamaehitisi täidab praegu, aastal 2006, elamu, kultuuriasutuse, kaupluse vm raudteega mitteseotud otstarvet. Seda eriti kunagiste kitsarööpmeliste raudteede jaamades, mille sulgemine 1960.–70. aastail lõi seal juba toona eeldused raudtee-ehitiste alternatiivseks kasutamiseks. Nii nende kui ka seni töötavate laiarööpmeliste liinide vaksaleis täidab suur osa töölistemaju tänini ja ilmselt edaspidigi esialgset elamufunktsiooni. Kui iseäranis väiksemate, eravalduses olevate objektide väärika säilimise teel on raha- ja/või muinsusteadlikkuse põud saanud liigagi sagedaseks komistuskiviks, siis seda rõõmustavamat vaatepilti pakuvad pieteeditundega korrastatud vaksalihooned ja –kompleksid.

Suurematest jaamadest võib teiste seas tuua eeskujuks püüdlikult renoveeritud Türi vaksali, mis Põhjamaades laialdaselt levinud põhimõttel pandud tööle rongi- ja bussiliiklust koondava transpordisõlmena. Õnnestunud on ka niisugused jaamahoonete ühiskondliku iseloomuga haakuvad lahendused nagu ühe katuse all tegutsevad muuseum, politsei ja postkontor Nõmmel, raamatukogud Virtsus ja Ristil, päevakeskused Paliveres, Pääskülas, Sindis jne. Küsimusi tekitab 2005. a renoveeritud Balti jaam, kus reisimisega otseselt seotud tegevused on pea tervenisti surutud uude ootesaali ja äride, sh kasiino kaasamise huvides lõhutud see, mille eelmine ümberehitus säilitas vanast ruumistruktuurist. Reisijateveo kehva tasuvust korvav lahendus üllatab küll ka mõne seniolematu mugavusega ja interjööris välja puhastatud vanad kaaraknad avaldavad kui mitte muud, siis vähemalt harivat efekti.

Viimastel aastatel on raudteearhitektuur tõusnud mõisate, pühakodade jt nn kõrgarhitektuuri mälestiste kõrval Muinsuskaitseameti üha kasvava tähelepanu orbiiti. Tihenenud koostöö raudteeoperaatorite, kohalike omavalitsuste jt asjassepuutuvate isikutega peaks muu hulgas kindlustama, et ükski muinsusväärtuslik jaamahoone ei saa enam omavoliliselt lammutatud, nagu juhtus mitte ammu Lagedil, Paluperas, Pedjas ja Vaekülas. Helgema tuleviku lootust sisendavad alles hiljaaegu hoolikalt restaureeritud Paldiski ja Turba jaamahooned ning Keila vaksal, mis lõpuks asjasthuvitatud omaniku leidnuna on parasjagu korrastamisel.

Lisateave artikli kohta