Tapalt Tartusse

Tapa–Tartu raudteeühendusele asetatud ootuste õhkkonnas kujunes esimese rongi saabumine Tartu jaama 1876. a 21. augusti õhtul kell 7 märgilise tähendusega suursündmuseks. Eesti Postimehe toonane kirjeldus laseb kujutleda tuhandeid tartlasi juubelduste ja kahurimürina saatel tervitamas tossutades lähenevat raudruuna. Selleks ajaks oli reisijatehoone põhiosas valmis, kõrvalhoonete valmimiseni ja regulaarse liikluse avamiseni läks veel mõni kuu aega. Jaam oli kerkinud Tapa–Tartu tee ehitaja insener Samsoni valitud asukohta, mida peeti linna jaoks õnnestunuks. Tsaariaegse raudteekompleksi abihoonetest on tänini alles puidust laohoone, kaalukoda, kolm tööliste elamut ning teisel pool raudteed seisev tellisest veduridepoo. Viimase ilmet rikub küll silmatorkavalt nõukogudeaegne silikaadist laiendus.

Tartu jaamahoonet võib Haapsalu keisrivaksali kõrval pidada üheks väljapaistvamaks Eesti varase raudteearhitektuuri säilinud näiteks. Peale siinse reisijatehoone Eestis rohkem puidust II klassi tüüpvaksaleid tsaariajast alles polegi. Tartu arhitektuuri uurinud Mart Siilivase hinnangul võib ülevenemaalise näidisprojekti kohalik mugandus olla Tapa–Tartu raudtee ehitusel sektsiooniinsenerina tegutsenud Hermann von Stavenhageni töö.

Põhiosas ühekorruselist sümmeetrilist hoonet liigendavad kolm kahekorruselist põikmahtu, eendudes fassaadi keskel ja mõlemal otsal kõrge risaliidina. Tüüpiliselt II klassi jaamahoonele, valmis peaootesaali majutav keskmine korpus kivist. Nurgaliseenide ja rõhtsate iluvuukidega monumentaalne keskosa on ka kujunduslikuks raskuskeskmeks, koondades endale suurema osa külluslikust šveitsi stiili mõjulisest puitdekoorist: ehisviilude lõikeornament, räästa tugikonsoolid ja puitpitsääris. Iseloomuliku aktsendina eendub keskteljel omakorda kitsam ja kõrgem risaliit, mida kroonib kolmnurkne ehisviil; sama motiiv kordub külgrisaliitidel. Peasissepääsul köidab pilku toreda saelõikeornamendiga ažuurne ehissirm trepivarikatuse räästaalusel. Selle keskosa on kujundatud piduliku lamekaarsillusena ja kroonitud lõikeornamendiga ehisviiluga. Jaamahoone raudteepoolsel küljel, I tee ooteplatvormil liitub ehitisega pikk puitpostidele toetatud perroonikatus.

Kui 1931. a avati Tartu–Petseri raudtee, pidi sõlmjaamaks saanud Tartu vaksal hakkama teenindama korraga rohkem kui ühte rongi. II ja III teel peatuvate lähirongide reisijate tarvis rajati siis täiendav platvorm, mis ühendati jaamahoonega raudtee-aluse betoontunneli abil. 35 m pikkune käik avati pärast pikaleveninud ehitustöid 1933. a jaanuaris, koos tunneliga valmisid ka kõrvalperrooni maapealsed rajatised: massiivsete tugipostide reale toetuv madalakaldeline perroonikatus ja suurte akendega õhuline trepipaviljon selle varjus. Ühtlasi asendati jaamahoone linnapoolse trepiplatvormi külgtrepid sissepääsudega tunnelisse.

Vaksalihoone siseruumidest on ootuspäraselt kõige pidulikuma kujundusega keskne ootesaal-vestibüül. Läbi kahe korruse ulatuvat, enam kui 9 m kõrgust saali valgustavad teise korruse kõrgusel esi- ja tagaküljele avanevad aknad. Lage ehib rosett, seinad on kaunistatud mitme erisuguse ülestikku asetatud karniisiga. Nii lõuna- kui põhjaseinas asunud kaarava on nüüdseks suletud. Hoolimata I maailmasõja päevil ja eriti 1932. a seoses perroonitunneli rajamisega tehtud ümberkorraldustest on hoone ruumijaotus lähedane algupärasele. Kuni 2006. a augustis jaamahoones süüdatud tulekahjuni oli ruumides säilinud terve rida algseid interjööridetaile: dekoratiivne puittalastik, profileeritud laekarniise jne.

Kuivõrd Tapa–Tartu teeharu lõppes esialgu Tartus, arvestati tema rajamisel üksnes kohalike vedude ja reisijatega. See kajastub ka reajaamade hoonestamiseks ette nähtud summade võrdluses Balti raudtee pealiini vastavate arvudega. IV klassi jaamahoonele kulutati vaid 7000 rubla pealiini 12000 asemel, III klassi vaksali puhul oli vahe veel suurem: 8000 ja 20000 rubla. Samas ehitati aga hilisemate liinide vaksalid veelgi odavamalt.

III–IV klassi jaamades nägi tüüplahendus ette madala viilkatusega ühekorruselised, osalise teise korrusega puithooned. IV klassi jaamahoone (Kiltsi, Vägeva) fassaadidekoor jäi võrreldes pealiini sama tähtsusjärgu ehitistega tagasihoidlikuks, piirdudes püstlaudisribade, pitsvööde ning tahutud talaotstega. Jõgeva III klassi vaksal lisab loetellu avade päisviilud. Hoolimata eelarvekärbetest sisaldas ruumiprogramm endiselt kahte vestibüüliga eraldatud ooteruumi erineva klassi piletiomanikele. Tapa–Tartu tee esimese ehitusjärgu reahoonetest on ainsana säilinud Kiltsi vaksalihoone. Rohkem on alles vanu abihooneid, näiteks Jõgeval rikkaliku ornamendiga pagasikuur ja kaalukoda ning puitfermidel katusega pikk kaubaladu.

Lisateave artikli kohta