Totaalkaitse

"Totaalkaitse kujutab endast riigistruktuuride, omavalitsuste, kaitsejõudude ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ja kooskõlastatud ning ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellu jäämisel." [ESKS]. Totaalkaitses eristatakse viie komponendina psühholoogilist kaitset, tsiviilkaitset, majanduslikku kaitset, tsiviilvalmidust ja sõjalist kaitset.

Psühholoogiline kaitse
Psühholoogiline valmisolek kaitsta oma riiki ja rahvast on igasuguse kaitsetegevuse aluseks. Pole ju ka kõige uusimate relvade ja varustuse olemasolul vastupanu agressorile mõeldav kui ühiskonnal ja sõjaväel puudub selleks tahe. Sõjalise kaitse strateegia määrab, et "haridusministeeriumi üldisel koordineerimisel teostatava psühholoogilise kaitse ülesanneteks on iseseisva demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi kujundamine, kodanike kaitsetahte edendamine ja alalhoidmine kriisi- või sõjaajal" [ESKS].

Psühholoogilisel kaitsel on Eesti kaitsekontseptsioonis eriline koht. 1940. aasta kapitulatsioon Nõukogude Liidule, sellele järgnenud repressioonide ja rohkem kui pool sajandit valitsenud totalitaarse võõrvõimuga on Eesti rahvale tekitatud psühholoogiline trauma, mis muuhulgas väljendub iseseisva ja demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi nõrkuses, rahvuslikus alaväärsuskompleksis, usu puudumises oma jõusse, sh. riigi kaitsmise võimalikkusesse ning inimeste vaimses ja füüsilises arengus avalduvates väärnähtustes. Totaalkaitse psühholoogilise komponendi eesmärgiks on rahva mentaliteedi, psüühilise ja füüsilise seisukorra parandamine.

Tsiviilkaitse
Tsiviilkaitse kujutab endast kriisi- ja sõjaolukorras täidetavat riigikaitseliste mittesõjaliste ülesannete kompleksi, mille eesmärgiks on:

riiklike ja valitsemisfunktsioonide säilitamine (riigikogu, valitsuse ja omavalitsusasutuste ning õigussüsteemi teovõime alalhoid, avaliku korra kindlustamine), elanikkonna ja tema ning riigi vara kaitsmine, elanike varustamine ja tagamine elutähtsate teenustega ja tarbekaupadega, vaenlase rünnakute mõju minimaliseerimine ühiskonnale ja nende tulemusena tekkinud hädaolukordade lahendamine [ESKS].

Tsiviilkaitset ettevalmistavaks ja koordineerivaks riiklikuks institutsiooniks on Siseministeerium, kes rakendab selleks oma ametid, maavalitsused ja kohalikud omavalitsused. Keskseks tsiviilkaitset teostavaks struktuuriks on Siseministeeriumi valitsemisalas olev Päästeamet.

Kriisireguleerimine Eestis toimub kolmel tasandil — omavalitsuste, regionaalsel- ja riiklikul tasandil, kusjuures kõikidel tasanditel on omad ülesanded, mille lahendamiseks moodustatakse riigi tasandil Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon, maakonna tasandil maakonna kriisikomisjon ja kohalike omavalitsuste tasandil valla ja linna kriisikomisjonid.

Tähtsamateks tsiviilkaitse riikliku tasandi ülesanneteks on:

a) Kodanike minimaalset julgeolekut ja riiklikku juhtimist ning sõjalisi jõupingutusi tagavad ülesanded: avaliku korra kindlustamine (Siseministeerium, Justiitsministeerium), elanikkonna kaitse ja päästeteenistus (Päästeamet, Sotsiaalministeerium), telekommunikatsioonide ja posti teenistuse toimimise kindlustamine (Teede- ja Sideministeerium), transpordisüsteemi korraldamine (Teede- ja Sideministeerium), energeetikasüsteemi toimimine (Majandusministeerium), elanikkonna informeerimine.

b) Elanikkonna ja kaitsejõudude füsioloogiliseks toimetulekuks vajalike materiaalsete vahendite vajaduse katmise ülesanded: varustamine toiduainetega (Majandusministeerium, Põllumajandusministeerium), meditsiiniteeninduse funktsioneerimine (Sotsiaalministeerium), tööjõuga kindlustamine (Sotsiaalministeerium), sotsiaalkindlustussüsteemi toimimine (Sotsiaalministeerium), põgenike ja evakueeritute teenistus (Sotsiaalministeerium, Siseministeerium).

c) Finantssüsteemi toimimise kindlustamise ja riiklike ressursside mobiliseerimise ülesanded: riigikassa süsteemi funktsioneerimine (Rahandusministeerium), erakorraliste finantsvajaduste operatiivne katmine (Rahandusministeerium), riigi valuutavarude turvalisuse kindlustamine (Eesti Pank), maksustamine ja maksude kogumine (Maksuamet).

Tsiviilkaitse on lahutamatu osa riigi totaalkaitsesüsteemist.

Majanduslik kaitse
Majanduslik kaitse on riigi üldise kaitsevõime aluseks. Selle eesmärgiks vastavalt Eesti sõjalise kaitse strateegiale on "riigi majanduse teovõime säilitamine ja ühiskonna ning kaitsejõudude kaitsevõime materiaalne tagamine. Selle raames valmistab Majandusministeerium koostöös Põllumajandusministeeriumiga ja Sotsiaalministeeriumiga riigikaitseks ette riigi tööstuse, põllumajanduse, energeetika, ehitus- ja elamumajanduse ning vajalikud kriisivarud ja koordineerib nende käsutamist riigikaitse ülesannete täitmisel ning elanikkonna varustamisel esmatarbevahenditega" [ESKS]. Paljude riikide praktika kohaselt soetatakse kriisivarud tavaliselt sellises mahus, mis võimaldavad riigil ka täieliku isoleerituse tingimustes autonoomselt funktsioneerida pika aja jooksul. Eestil pikaajalised kriisivarud seni veel puuduvad. Majanduslik kaitse hõlmab ka riigi tööstuse, oluliste ettevõtete, asutuste ning organisatsioonide tootmise või tegevuse ümbersuunamist ja riigi infrastruktuuri (hooned, rajatised jne) rakendamist riigikaitse huvides, vastavalt majanduse mobilisatsiooni plaanidele.

Tsiviilvalmidus
Tsiviil- ja majandusliku kaitsega tihedalt seotud tsiviilvalmidus kindlustab ühiskonna pikaajalise funktsioneerimise kriisi või sõja olukorras. Selle eesmärgiks on tagada, et kõik riigis olevad ressursid kasutatakse kõige otstarbekohasemalt ja täielikumalt ära totaalkaitse edukaks teostamiseks.

Tsiviilvalmiduse raames valmistatakse kriisi- ja sõjaajaks ette ning rakendatakse: vajalikud meditsiini- ja sotsiaalabisüsteemid (Sotsiaalministeerium), riigi transpordi ja teedevõrgu ning kommunikatsioonisüsteemid (Teede ja Sideministeerium), riigikaitse ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks vajalikud finantsvahendid (Rahandusministeerium) [ESKS].

Sõjaline kaitse
Sõjalise kaitse süsteem on Eesti totaalkaitse aluseks. Kui sõja või konflikti ärahoidmine ei osutu võimalikuks ning riigi vastu pannakse toime agressioon, alustavad kaitsejõud sõjalist tegevust vabariigi territoriaalse puutumatuse ja terviklikkuse taastamiseks ning suveräänsuse tagamiseks. Riigi, tema majanduse ja kaitsejõudude üleminek rahuaja seisukorrast sõjaaja seisukorda toimub üldise või osalise mobilisatsiooni teel, mis valmistatakse ette lähtudes territoriaalsest st. piirkondlikust printsiibist. Agressiooni tingimustes kuulutab sõjaseisukorra (ja ka selle lõppemise) välja Vabariigi President, rahuaja tingimustes teeb Vabariigi President sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku Riigikogule.

Sõjalise kaitse eesmärkidest võiks esile tõsta kolme. Preventiivsus — sõjalised jõud toetavad valitsuse poliitilisi meetmeid hoida ära kallaletung, demonstreerides võimalikule agressorile oma valmidust osutada otsustavat vastupanu, samuti teavitades teda inim- ja materiaalsete kaotuste suurusest, millega ta peab arvestama kallaletungil. Vastupanu piisavus — kaitsejõud ehitatakse üles nii, et nad oleksid võimelised osutama vastupanu kallaletungijale vähemalt selles ajavahemikus, mis on vajalik rahvusvahelise julgeolekusüsteemi käivitumiseks ning poliitilise, majandusliku ja ka sõjalise abi saabumiseks. Koostöövõimelisus — Eesti kaitsejõud on kujundatud ühilduvaks ja koostöövõimeliseks Lääne-Euroopa kaitsesüsteemide, NATO ja Euroopa Liidu sõjaliste struktuuridega [ESKS].

Lisateave artikli kohta