Balti erikorrast Maapäevani (1721-1917)

​Eesti riikluse teket ja arengut mõjutas nii tema varasem ajalugu, õiguskord, eestlaste rahvuslik liikumine kui ka 20. sajandi alguseks liberaalsete intellektuaalide hulgas kinnistunud arusaamad rahvavõimust ja rahva suveräniteedist. Kuuludes 1721. aastast Vene Impeeriumi koosseisu, erines Eesti ja ülejäänud Balti provintside olukord märgatavalt ülejäänud Venemaast. Balti provintsidel ei olnud küll vasallriigi staatust nagu Poola Kuningriigil või Soome Suurhertsogiriigil ning nad ei olnud ka protektoraadid, kuid ometi ei olnud Balti provintsid tavalised Venemaa kubermangud, vaid kuulusid Venemaa koosseisu Uusikaupunki (Nystadti) rahu alusel, mis nägi ette nn. Balti erikorra jätkumise. Sellega seoses säilis Baltimaade varasem haldussüsteem, seisuslike korporatsioonide autonoomia ning Balti õiguskord. Ametlikuks asjaajamiskeeleks Balti kubermangudes oli saksa keel ja valitsevaks usundiks luterlus. 1880. aastatel asus Vene Impeerium Balti provintside autonoomiat kärpima. Aleksander III jättis esimese keisrina troonile asudes Balti eesõigused kinnitamata, kuid Balti autonoomia garanteerinud lepinguid õiguslikult ei tühistatud. Baltisakslasi privileegide kärpimine arusaadavalt häiris, tugevdades nende seas separatismi. Sellegipoolest ei tõstatunud baltisaksa ringkondades mitte iseseisvuse idee, vaid lahkulöömine Venemaast ja ühinemine Saksamaaga.

Eestlased püstitasid omariikluse küsimuse võrdlemisi hilja, alles Esimese maailmasõja ajal. Sellel oli mitmeid põhjusi. Kõigepealt, enne maailmasõda ei olnud iseseisva riigi rajamine mingilgi moel võimalik. Ka kõige kaugeleulatuvamad iseolemistaotlused piirdusid autonoomianõudega ja sooviga ühendada eestlased ühte kubermangu. 1906. aastal Konstantin Pätsi, Jaan Teemanti, Otto Strandmani jt. poolt koostatud esimene autonoomia-eelnõu nägi ette, et Eestil võiks Vene Impeeriumi raames olla oma maapäev, administratsioon eesotsas asevalitsejaga, kohus ja minister-riigisekretär, kes esindaks Eestit Venemaa Ministrite Nõukogus. Kõik muu pidi jääma Vene keskvõimu pädevusse. Eelnõu ei jõudnud aga Vene Duumas kunagi arutamisele.

Eesti autonoomia-idee hakkas edenema siiski alles pärast 1917. aasta Vene veebruarirevolutsiooni. 30. märtsil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eesti omavalitsuse eelnõu. Mingit reaalset autonoomiat sellele küll ei järgnenud, kuid suure tähtsusega oli asjaolu, et selle aktiga ühendati eestlaste asuala (v.a. Setumaa) ühtseks omavalitsuslikuks tervikuks. Samas ei olnud eestlaste autonoomia-taotlustes kaugeltki mitte tegemist riikliku autonoomiaga, vaid üksnes omavalitsusega, mille volitused oleksid olnud piiratumad kui Balti provintsidel erikorra tingimustes. 3. juulil 1917 alanud Rahvuskongressil astuti Jüri Vilmsi suu läbi samm edasi ja tõstatati autonoomia asemel föderatsiooni idee.

Esimene reaalne samm autonoomia suunas ning nüüd juba riikliku autonoomia teel astuti 28. novembril 1917, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Eesti Maapäev) kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Sellel sammul oli pigem sümboolne kui riigikorra aluseid loov tähtsus, sest ametlikult riiki välja ei kuulutatud ja Venemaa koosseisust väljaastumist ei deklareeritud. Samas ei tunnustatud ka Vene valitsuse ülemvõimu Maapäeva üle, mistõttu otsus oli selles plaanis riigikorralduslik. Reaalset võimu Maapäev ei saavutanud, selle haarasid endale Venemaa jagamatust pooldavad enamlased (bolševikud).

Lisateave artikli kohta