Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus (de facto 1938-1940, de jure 1938-1992)

​Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. aastal ja kehtis faktiliselt 16. juunini 1940, mil Nõukogude Liit okupeeris Eesti, juriidiliselt aga 28. juunini 1992, mil rahvahääletusel võeti vastu Eesti Vabariigi neljas põhiseadus.

Tegelikkuses 1938. aasta põhiseadus autoritaarsust ei vähendanud. Mitmeski mõttes seadustati isegi täiendavad demokraatia piirangud, mis olid kujunenud välja praktikas 1934. aasta põhiseadust rikkudes. Riigikogu muudeti kahekojaliseks — alamkojaks ehk Riigivolikoguks ja selle kohale kutsuti ellu ülemkoda — Riiginõukogu. Riiginõukogu oli ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes kõrgetest ametiisikutest, kodade ja omavalitsuste esindajatest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Riiginõukogu tähtsaim õigus oli Riigivolikogu otsuste tagasilükkamine, kuid selle järgi vajadust ei tekkinud, kuna parteide keelustamine ja üleminek majoritaarsele valimissüsteemile tegid Riigivolikogust kuuleka nukuparlamendi. Taganeti ka vahetust rahvavõimust. Loobuti rahvaalgatusest ja rahvahääletus pandi sõltuvusse riigipea suvast.

Riigipea institutsioon viidi rahvast kaugemale, kui see oli 1934. aasta põhiseaduses. Riigivanem asendati Vabariigi Presidendiga, kelle mandaat pikenes kuuele aastale. Samas sisuliselt välistati riigipea vahetu valimine rahva poolt, mis oli reegliks 1934. aasta põhiseaduses. Presidendikandidaadi esitamise õigus jäeti üksnes Riigivolikogule, Riiginõukogule ja omavalitsuste esindajate kogule ning nähti ette, et kui esitatud on ainult üks kandidaat, siis rahva asemel valivad presidendi need samad kogud. Riigipea volituste osas riigivanema ja presidendi pädevus oluliselt ei erinenud.

Oluliseks erinevuseks teise ja kolmanda põhiseaduse vahel oli see, et 1938. aasta põhiseadus kehtestas avalikult korporatiivse riigi. Lisaks kohalikele ja kultuuriomavalitsustele loodi juurde kolmas omavalitsuste liik — kutsealased omavalitsused ehk Kojad. Kodadele kuulus õigus anda välja kohustuslikke korraldusi ja võtta Kodade liikmetelt makse.

Akustikalt oli 1938. aasta põhiseadus varasematega võrreldes märgatavalt sotsiaalsem ja populistlikum. Ka kajastusid siin sotsiaalse demagoogia mõjud, mis olid Itaalias ja Saksamaal tolleks ajaks haripunkti jõudnud. Siiski oli kolmas põhiseadus pigem teise edasiarendus kui uue riigikorra alus. 1920. aastal kehtestatud parlamentaarsel demokraatial põhinev riigikord asendati juba 1934. aasta põhiseaduse alusel märgatavalt teistsuguse riigikorraga: autoritaarse diktatuuriga. Parlamentaarse kriisi ja majanduskriisi haripunktil läksid demokraatia jõuetuses ja ebastabiilsuses pettunud eestlased kaasa 1930. aastate moevooluga — korporatiivse riigiga. Benito Mussolini poolt Itaalias maksma pandud korra ja kodade riik võlus. 1934. aasta riigipöördest alates tegeleti Eestis paljuski samalaadse riigikorra rajamisega, mis kehtis Itaalias. Mitmeparteiline süsteem asendati üheparteilisega, valimised muudeti formaalseks hääletamiseks ja lojaalsuskontrolliks. Sõnavabadus muutus karistatavaks ja trükivabadust seati piirama valitsusele allutatud tsensuur. Riik osales aktiivselt kutsekodade loomises. 1938. aasta põhiseaduses selline riigikord seadustati.

Samas jäi Eesti teiste Euroopa autoritaarsete režiimidega võrreldes malbeks diktatuuriks. Eestis ei viidud läbi massilisi poliitilisi repressioone ega asutatud koonduslaagreid nagu Saksamaal, Itaalias või isegi Lätis; ei viljeldud laiaulatuslikku rahvuslikku tagakiusamist ega antisemitismi, nagu see oli tüüpiline pea kõikidele tolleaegsetele diktatuuridele. Ometi tõi autokraatia kaasa selle, et varem Eestit toetanud demokraatlikud riigid hakkasid Eestist eemalduma ja asusid kritiseerima Eestis valitsevat riigikorda.

16. juunil 1940, kasutades ära Teisest maailmasõjast tingitud Lääne-Euroopa riikide seotust, tungis Nõukogude Liidu Punaarmee Eestisse ja okupeeris riigi. 21. juulil 1940 asendati senine riigikord nõukogude korraga ja 6. augustil annekteeriti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu. 1941. aasta suvest 1944. aasta sügiseni oli Eesti Saksa okupatsiooni all ja kuulus kindralkomissariaadina Ostlandi riigikomissariaadi koosseisu. Erinevalt Slovakkiast, Horvaatiast ning Böömi- ja Määrimaast ei moodustatud Eestis ei marionettriiki ega protektoraati. Saksa okupatsiooni lõpetas teine Nõukogude okupatsioon ja anneksioon taastati. Nõukogude okupatsioon ja anneksioon jätkusid 1991. aasta sügiseni.

Lisateave artikli kohta