Eesti Vabariigi teine põhiseadus (1934-1937) ja 1934. aasta riigipööre

​Teostamatu demokraatia tingis rahva pettumise demokraatias ja viis Riigikogu autoriteedi äärmiselt madalaks. Loomuliku reaktsioonina kogusid populaarsust nn. kõva käe teooriad ja autoritaarset valitsemiskorraldust propageerivad liikumised. 1932. aastal pandi rahvahääletusele kaks põhiseaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli piirata rahvaesinduse volitusi, suurendada valitsuse võimu ja luua reaalset võimu omav riigipea institutsioon. Paraku kukkusid mõlemad põhiseaduse eelnõud rahvahääletusel läbi. Seevastu sai kolmandal rahvahääletusel 1933. aastal toetuse Eesti Vabadussõdalaste Liidu poolt esitatud põhiseaduse eelnõu, mis hakkas kehtima 24. jaanuaril 1934. aastal.

Eesti vabariigi teine põhiseadus lõi aluse autoritaarse riigikorra kehtestamiseks Eestis. Riigikogu koosseisu vähendati 50 liikmele ja selle volitused piirati formaalseteks. Uue institutsioonina toodi riigivalitsemisse riigipea — riigivanem. Riigivanemale nähti ette suspensiivse veto õigus Riigikogu otsuste suhtes. Riigivanem pidi valitama viieks aastaks ja tema ülesandeks oli teostada rahva esindajana riigi kõrgeimat valitsusvõimu (s.t. ta oli ühtlasi täidesaatva võimu pea). Riigipeale anti õigus valitseda seaduse jõudu omavate dekreetidega, ehkki riigikogule jäi siiski õigus riigivanema dekreeti muuta või see kehtetuks tunnistada. Seega ühitati riigivanema pädevusse nii suure võimuga riigipea kui ka valitsusjuhi võimupiirid, samas jäi riigivanem seadusandliku võimu haardest täiesti välja. Riigivanema pädevusse jäi ka valitsuse ametisse nimetamine ja tagandamine ja riigikohtunike määramine. Riigikantselei muudeti riigipead teenindavaks administratsiooniks.

12. märtsil 1934 korraldas tolleaegne riigivanem K. Päts veretu riigipöörde, et takistada Eesti Vabadussõdalaste Liidul uue põhiseaduse alusel autoritaarset riiki rajamast. Samas jättis K. Päts põhiseaduse jõusse ja valitses selle järgi autoritaarset võimu kasutades ise, kohati põhiseadust täiendava autoritaarsuse suunas rikkudes. Suurema osa põhiseaduse kehtivusajast Riigikogu kokku ei kutsutud ja Eestist sai üheparteiline riik. Tunnistades 1934. aasta põhiseadusest tulenevaid ohte demokraatiale, algatas riigivanem Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse ettevalmistamise.

Lisateave artikli kohta