Iseseisvuse taastamine ja neljas põhiseadus (1992-…)

​Hoolimata sellest, et nõukogude-tüüpi riigikord kestis Eestis faktiliselt 1992. aasta suveni, süvenesid selle lõppfaasis anarhistlikud jooned. 16. novembril 1988 võttis Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) Ülemnõukogu, mis oli Nõukogude Liidu territoriaalne, liiduvabariigi seadusandlik kogu, vastu põhiseaduse muudatuse, mille järgi tunnistati ENSV õigusaktid ülimuslikuks Nõukogude Liidu seaduste suhtes. Märtsis 1990 kinnitas Ülemnõukogu valitud kurssi, mille eesmärk oli Nõukogude Liidu anneksiooni lõpetamine ja iseseisva Eesti Vabariigi taastamine. 20. augustil 1991, kasutades riigipöörde ebaõnnestumist Nõukogude Liidus ja sellest tulenenud võimalust, võttis Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni, millega, lähtudes restitutsiooni põhimõttest, taastati Eesti Vabariik, ning leidis sellele kohe ka rahvusvahelise tunnustuse. De jure taaskehtestati 1938. aasta põhiseadus, kuid faktiliselt kehtis edasi nõukogude riigikord, kuigi juba väljaspool Nõukogude Liidu jurisdiktsiooni. Õiguslikule anarhiale tegi lõpu neljas põhiseadus, mis võeti vastu rahvahääletusel 28. juunil 1992.

1992. aasta põhiseadus on suures osas segu Eesti varasemates põhiseadustes sätestatud põhimõtetest, eeskätt 1920. ja 1938. aasta põhiseadustest. Põhiseadus deklareerib õiguslikku samasust ja järjepidevust 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt annekteeritud riigiga, kinnitab Eesti Vabariigi taastamist restitutsiooni teel ja tagasipöördumist enne 1940. aastat kehtinud riigikorra juurde. Et aga ajavahemikus 1920–1940 kehtis Eestis kaks võrdlemisi erinevat riigikorda, on püütud neljanda põhiseadusega leida tasakaalu, mis väldiks nii 1920. aasta parlamentaarse võimu ühekülgsust kui ka 1933. ja 1938. aasta autoritarismi.

1992. aasta põhiseaduse järgi on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvas teostab oma võimu kas rahvahääletuse või Riigikogu valimisega. Rahvahääletuse otsus on riigivõimudele kohustuslik. Põhiseaduse mõningaid sätteid saab muuta üksnes rahvahääletusega. Eesti on ühtlasi ühtne ehk unitaarne riik. Seega ei võimalda põhiseadus rajada Eestis kehtivast õiguskorrast erineva õiguskorraga autonoomset piirkonda ega kujundada Eestit föderatiivseks riigiks. Eestis on kehtestatud seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusus ning tasakaalustatus. See ei tähenda aga klassikalist Montesquieu’ mudelit, kuna võimud on ka omavahelises sõltuvuses.

Eesti riik on 1992. aasta põhiseaduse alusel stabiilselt toiminud. Vajadust erakorraliste valimiste järele ei ole tekkinud ja valitsused on olnud ametis suhteliselt püsivalt. See tõestab, et seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekord on tasakaalustatud. Aegajalt on põhiseaduse muutmise küsimus siiski tõstatunud. Põhiliselt on see seotud presidendivalimise korraga. Mitmed poliitilised jõud soovivad pöörduda presidendi rahva poolt vahetu valimise juurde. Samas kardetakse, et see võib rikkuda väljakujunenud võimuinstitutsioonide tasakaalu ja tekitada ohu autoritaarse valitsemisviisi juurde tagasipöördumiseks.

2003. aasta algul otsustas Riigikogu panna rahvahääletusele põhiseaduse muutmise seoses Eesti sooviga ühineda Euroopa Liiduga. Rahvahääletus toimus 14. septembril 2003, kus ca 2/3 hääletanutest toetas põhiseaduse muutmist. See andis võimaluse Eestile saada 1. mail 2004. aastal Euroopa Liidu liikmesriigiks.

Riigikogu 2007. aastal valitud koosseis võttis vastu otsuse muuta kaitseväe alluvust. Kui praegu nimetab Kaitseväe Juhataja ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul, siis muudatuse järgi läheb see valitsuse pädevusse. Selle muudatusega allutatakse kaitsevägi ühemõtteliselt valitsusele. Paraku peab selle muudatuse jõustumiseks võtma sama põhiseaduse muudatuse vastu ka Riigikogu järgmine koosseis.

Need põhiseaduse muudatused on olulised, kuid ei ole muutnud Eestis kehtivat põhiseaduslikku korda. Samuti pole lähitulevikus ette näha, et Eesti kavatseks muuta kehtivat riigikorda — parlamentaarset demokraatlikku vabariiki ja ühtset, unitaarset riiki.

Lisateave artikli kohta