Eesti sõdur Teises maailmasõjas kolmes mundris

​Eesti meeste võtmine okupeeriva riigi relvajõududesse algas 1940, kui NSV Liit kuulutas Eesti Vabariigi kodanikud ühepoolselt NSV Liidu kodanikeks. Suvel 1940 formeeriti 15 000-mehelise Eesti sõjaväe baasil Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus.

Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust juunis 1941 mobiliseeris Nõukogude võim Eestist u 32 000 meest ja viis nad (koos u 5500 mehega territoriaalkorpusest) Venemaale. Meeste Eestist äraviimisega võeti neilt võimalus osutada kodumaal vastupanu Nõukogude võimule. Venemaal paigutati mehed ebausaldatavatena tööpataljonidesse, kus neist u 1/3 suri kurnatusse ja haigustesse.

1941. a detsembris asuti Venemaale jõudnud meestest moodustama eesti rahvusväeosasid, mis ühendati 1942. a septembriks  Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuseks. Sügisel kuulus korpusesse ligi 30 000 meest, neist umbes 85–90% olid eestlased.

​1941. a. suvel Eesti okupeerinud sakslased ei olnud esialgu huvitatud eesti rahvusväeosade loomisest. Ka sakslastega koos Suvesõjas võidelnud väiksed eesti metsavendade üksused saadeti laiali. Saksamaa juhtkond pidas sõda sakslaste sõjaks, algul juhinduti mõnevõrra ka rahvusvahelisest õigusest, mis keelas okupeeritud alade elanike mobiliseerimise. Rindeolukorra halvenemine, eeskätt aga meeste nappus tagala julgestamisel sundis sakslasi okupeeritud alade elanikke peatselt ka relvakandjatena kasutama.

Eesti üksused Saksa relvajõududes võib liigitada vabatahtlikeks, ametikoha järgi kohustatuteks ja mobiliseerituteks. Vabatahtlikest formeeriti 1941–1942 julgestusgrupid (hilisema nimetusega idapataljonid) Wehrmachti alluvuses ja kaitsepataljonid (hilisema nimetusega politseipataljonid) SSi ja politsei administratiivses, kuid maaväe operatiivses alluvuses. 1942. aasta augustis alustati vabatahtliku eesti Relva-SS-i leegioni värbamisega, mis ei olnud kuigi edukas. Väeosa formeerimiseks kehtestati 1943. aasta veebruaris teenistuskohustus 1919–1924 sündinud meestele, kellele anti valida eesti SS-leegioni, sõjatööstuse või sõjaväe abiteenistuse vahel. Samal ajal saadeti pooleks aastaks politseipataljonidesse partisanide vastu võitlema eesti välipolitseinikud. Julgeolekupolitseis teenivaid ohvitsere kohustati astuma Eesti Leegioni, Omakaitse vabatahtlikud palgalised üksused reorganiseeriti politseipataljonideks jm. Punaarmee lähenemisel Eesti piiridele kuulutati 1944. aasta jaanuaris välja üldmobilisatsioon. Augustis järgnes teine mobilisatsioon, millega muuhulgas kutsuti 17-aastased poisid lennuväe abiteenistusse. Koos Omakaitse lahinguüksuste, „soomepoiste” ja lennuväe abiteenistusega ulatus Saksa relvajõududesse kutsutud eestlaste arv umbes 70 000ni.

​Paljudele rahvuslikult meelestatud meestele aga ei olnud võitlus NSV Liidu vastu Saksa relvajõududes vastuvõetav. Nad otsisid nn. kolmandat teed, põgenedes Saksa mobilisatsioonide eest Soome ning astudes sealse armee teenistusse. Massilisem põgenemine algas 1943. aasta kevadel, kui Eestis algasid varjatud mobilisatsioonid Saksa sõjaväkke. Veebruaris 1944 moodustati eesti vabatahtlikest Soome armee 200. jalaväerügement (JR 200) ca. 2000 mehega, lisaks teenis ca. 400 eestlast Soome mereväes. Augustis 1944 pöördus suurem osa neist („soomepoisid“) rahvuslike ringkondade kutsel vabatahtlikult tagasi Eestisse, et võidelda sissetungiva Punaarmee vastu.

Eestlastel ei olnud Teise maailmasõja kestel võimalik võidelda oma armees. 1941.aasta Nõukogude mobilisatsiooniga mindi kaasa eelkõige okupatsioonivõimu sunduse survel. Saksa üksustega vabatahtliku liitumise üheks ajendiks oli sõja algusperioodil soov maksta kätte 1940.-1941. a. punase terrori ja küüditamise eest. Samas oli tegu ka rahaliselt tasuva teenistusega. Hilisemate Saksa mobilisatsioonide puhul alluti okupatsioonivõimu sundusele, nagu see oli olnud ka 1941. aastal Nõukogude mobilisatsiooni puhul. 1944. aasta mobilisatsiooni puhul etendas aga olulist osa lootus sel kombel vastu seista uuele Nõukogude okupatsioonile. Alternatiiv neile kahele oli põgenemine Soome ning liitumine sealse armeega, kuid seda ei saanud kasutada kõik.

Lisateave artikli kohta