Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Eesti hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” meloodia pärineb saksa soost Soome heliloojalt Fredrik Paciuselt aastast 1843. Eestis kirjutas viisile sõnad Johann Voldemar Jannsen ning laul kanti esimest korda ette esimesel suurel laulupeol 1869. a. Hoogustuva rahvusliku ärkamise ajal läks laul üha populaarsemaks. Ka Soomes esines meloodia esialgu ainult üliõpilaste lauluna, kuid levis hiljem kiiresti laiemale. Kui Eesti ja Soome pärast Esimest maailmasõda iseseisvusid, tunnistati eri sõnadega viis mõlema riigi hümniks.
Eesti kinnitas hümni ametlikult 1920. a pärast Vabadussõja lõppu. Nõukogude okupatsiooni ajal oli meloodia rangelt keelatud ja selle esitajaid ootas vangipõli või väljasaatmine Siberisse. Ent isegi kõige raskematel aegadel võis viisi kuulata Soome raadiost iga päev saadete alustuseks ja lõpetuseks. Nii ei vajunud see kunagi unustuse hõlma. Koos Eesti taasiseseisvumisega võeti loomulikult uuesti kasutusele ka hümn.
Ajal, kui rahvuslikud sündmused olid Eestis keelatud, väljendas rahvuslikku meelsust laul „Mu isamaa on minu arm” (sõnad Lydia Koidula, viis Gustav Ernesaks). Isegi praegu peetakse seda eestlaste vaimset vastupanu väljendavat laulu teiseks, mitteametlikuks hümniks.
