Eestlased Nõukogude Liidus 1920ndatel ja 1930ndatel

​1918. aastaks elas umbes 230 000 eestlast tulevasel Nõukogude Liidu territooriumil. Ligikaudu 190 000 olid immigrandid, kes olid ida poole liikunud alates 19. sajandi lõpust, teised oli endise tsaariarmee sõdurid või sõjapõgenikud. Eesti maaasulaid („kolooniaid”) võis leida Venemaa Euroopa-osast, eriti Petrogradi lähedalt, Kaukaasiast, Krimmist, Siberist ja Venemaa Kaug-Idast. Linnaeestlaste, oskustööliste, teenistujate või keskklassi tähtsust ei saa alahinnata: pealinnas Petrogradis olid neid vähemalt 50 000.

1920. aasta Tartu rahulepingu kohaselt oli Nõukogude Venemaal elavatel eestlastel õigus taotleda Eesti kodakondsust ja kodumaale tagasi pöörduda. Täideti ära 50 000 avaldust 106 000 inimese kohta, kuid ainult 40 000-l lubati lahkuda. Venemaa kodusõja ajal ja järel valitsenud rasked majandusolud ning repressioonide oht, mis ähvardas tavaliselt paremal järjel elavaid eestlasi, olid ilmselt peamised põhjused, miks Eestisse tagasi püüeldi. Need, kelle taotlus Nõukogude Liidust lahkuda tagasi lükati, said endale n-ö musta pleki külge, mida kasutati hilisemate repressioonide puhul nende vastu süüdistusena.

Korenizatsiija (indigenisatsiooni) ajal 1920ndatel olid eestlastel Nõukogude Liidus oma rahvuslikud külanõukogud, emakeelne kooliõpetus ja oma kolhoosid. Stalinliku rahvuspoliitika moto oli „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik”. 1930ndatel läks olukord rahvusvähemuste jaoks halvemaks. Mõned kontaktid Nõukogude Liidus ja Eestis elavate eestlaste vahel toimisid salakaubavedajate võrgustiku kaudu üle piiri, partei või kultuuri liinis. Erasuhtlus sugulaste vahel muutus aga peaaegu võimatuks, kuna postitsensuur oli tugev ja riigipiirid suletud.

Oma ühiskondliku ja haridusliku staatuse tõttu said mõned eestlased teha Nõukogude riigis ja parteiaparaadis head karjääri, teised tembeldati kulakuteks, rahvavaenlasteks või „endisteks inimesteks”. Suure terrori ajal aastail 1937–1938 said eestlastest nagu ka teistest diasporaarühmadest „vaenuliku rahva” liikmed. Nn Eesti operatsiooni käigus arreteeriti 5680 inimest. 4672 neist lasti maha, kaasa arvatud enamik Kominterni eestlastest teenistujaid ja Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkond. Täpseid andmeid pole teada, aga ilmselt langes üle kümnendiku NSVLis elanud eestlasi riigivägivalla ohvriks. Eestlaste arv vähenes järsult, mõnda kasutati hiljem ära agendina Eesti sovetiseerimises.

Lisateave artikli kohta