Hävituspataljonid
Vormiliselt vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis abistas 1940. aastatel NSV Liidu läänepiirkondades julgeolekuorganeid vastupanuliikumise mahasurumisel
Kaks päeva pärast Saksa – Nõukogude Liidu sõja algust, 24. juunil 1941, kohustas NSV Liidu valitsus moodustama NSV Liidu läänepiirkondades, sealhulgas Eestis, linnade ja maakondade NKVD osakondade juurde 100–200-mehelised hävituspataljonid. Nende ülesandeks sai Punaarmee rindevägede tagalas korra hoidmine, teede puhastamine põgenikest, evakueerimise ja side tagamine. Hävituspataljonide põhiülesandeks oli peale võitluse „vaenlase diversantide ja parašütistide vastu” ka võitlus metsavendadega ja „põletatud maa taktika” elluviimine (s.t nende materiaalsete ressursside hävitamine, mida ei suudetud taganemisel evakueerida). Sellega kaasnes laiaulatuslik terror tsiviilelanikkonna suhtes, keda koheldi metsavendade toetajate või varjajatena.
Koos Punaarmee pealetungiga ja Saksa vägede väljatõrjumisega 1944. a taasloodi hävituspataljonid (edaspidi kandsid need ka nimetusi rahvakaitsepataljonid ja bandiitide hävitajate pataljonid). Hävituspataljonide vormiliselt vabatahtlik relvastatud organisatsioon täitis sisekaitse ülesandeid, olles abijõuks julgeolekuorganitele, sisevägedele ja miilitsale. Hävituspataljoni tuumiku moodustasid kommunistliku partei ja komsomoli liikmed ning „Nõukogude aktiiv”.
1946. a novembris, hävituspataljonide kõrgajal, kuulus neisse ca 7000 liiget. Hävituspataljone hoiti tegevuses NSV Liiduga liidetud riikides ja territooriumidel Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldaavias ja Vene NFSV Pihkva oblasti kolmes rajoonis (1945. a Eesti ja Läti koosseisust Vene NFSVga liidetud alad), kus nad võitlesid relvastatud vastupanuliikumisega. Hävituspataljonide moraal ja võitlusvõime oli tavaliselt madal. Hävituspataljonid saadeti laiali 1954. a lõpuks, kui relvastatud vastupanuliikumise likvideerimise tõttu kadus nende järele praktiline vajadus.
