Hüperinflatsioon Eestis 1991–1992

​Hüperinflatsiooniks nimetatakse ülikiiret inflatsiooni, mis harilikult ületab 50% aastas ning mille tulemusena raha väärtus kiiresti väheneb ja tekivad suured majanduslikud raskused.

Eestit 1991–1992 tabanud hüperinflatsioon oli seotud üleminekuga käsumajanduselt turumajandusele. Selle juured ulatusid juba 1980. aastate teise poolde. M. Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitika egiidi all käidi 1987. a septembris välja isemajandava Eesti idee, mille üks reaalseid tulemusi oli mais 1989 vastuvõetud Eesti NSV seadus isemajandamise aluste kohta. Samal aastal alustati Eestis ka hindade vabakslaskmist. Selle esialgne eesmärk oli üha suureneva kaubadefitsiidi tingimustes kõrgemate hindade ja palkadega kaitsta Eesti turgu väljastpoolt tulevate ostjate eest.

1990. a tõusid Eestis tarbijahinnad keskmiselt 79%, samal ajal oli NSV Liidu keskmine näitaja 5–6%. Võimsa tõuke hüperinflatsiooni tekkimisele andis Moskva keskvõimu raha- ja eelarvepoliitika. 1990. a  novembrist kehtestas NSV Liidu valitsus rubla nn kommertskursi välisvaluutade suhtes, mis omakorda soodustas Nõukogude rahaühiku nõrgenemist. 1991. a jaanuaris võeti NSV Liidu juhi M. Gorbatšovi ukaasiga ootamatult ja kiiresti käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed, seda õigustati vajadusega võidelda varimajanduse vastu. See otsus ning hilisem paberraha piiramatu ja arutu juurdetrükkimine ja aina uute rahatähtede (200-, 500- ja 1000-rublaste) käibelelaskmine viisid usalduse rubla vastu väga madalale.

1991. a augustis sai Eesti taas iseseisvaks. 1992. a alguses lasti iseseisvunud Eestis vabaks enamik hindu  ja aasta hiljem oli liberaliseerimisprotsess peaaegu lõpetatud. Jätkati vaid suletud sektori (energeetika, elamumajandus, transport, telekommunikatsioon jmt) hindade reguleerimist, mida põhjendati sooviga mitte lubada nendes valdkondades tegutsevatel ettevõtetel kujundada monopoolseid hindu. Samal ajal  siseturu hindade vabakslaskmisega liberaliseeriti Eestis ka väliskaubandus, mille tagajärg oli imporditud toorme ja energia hindade järsk tõus. Selle kõige tulemusena jõudsid hinnad 1992. a juuniks võrreldes eelmise aasta lõpuga kasvada 5,5 korda ning võrreldes 1990. a III kvartaliga 33 korda. Ühtlasi valitses kaubadefitsiit ja talongimajandus. Vabalt sai kaupu osta vaid nn kommerts- ja valuutapoodides, kus kauplemine toimus välisraha (tavaliselt Soome marga) alusel ning hinnad olid enamikule elanikest vastuvõetamatud.

Hüperinflatsioon sundis Eesti juhte kiirustama rahareformi korraldamisega, et eemalduda rublatsoonist. Juunis 1992 asendati rubla krooniga ja sama aasta juulist detsembrini tõusid hinnad võrreldes juuniga 1,9 korda. Kui võrrelda protsente, siis hinnatõusu kasvutempo vähenes poole aastaga pärast rahareformi viis korda (450-lt 90ni). Hindade liberaliseerimine juba enne kroonile üleminekut ning õigeaegne rahareform  võimaldasid inflatsioonitempot reformijärgsel ajal oluliselt aeglustada. See omakorda suurendas usaldust uue rahasüsteemi vastu ja hoolimata pessimistlikest ennustustest jäi kroon püsima.

Mõningate põllumajandussaaduste müügihinnad (rbl/kg)
Tallinna turgudel oktoobrikuus 1988-1992*

oktoober 1988 oktoober 1989 oktoober 1990 oktoober 1991 oktoober 1992
kartul 0,5 0,5 1 2,5 12
kapsas 0,55 0,8 11,813
porgand 0,8 1 1,53 40
* 1992. a. hind on arvutatud tagasi rubladesse sama aasta juunikuise ametliku kursiga 1 kr = 10 rbl

Lisateave artikli kohta