Haridus- ja teaduskorraldus Eesti NSVs 1940–1991

Pärast Eesti okupeerimist 1940 alustati NSV Liidu hariduskorralduse kehtestamisega Eestis, mis viidi lõpule alates 1944. a sügisest (Saksa okupatsiooni ajal taastati Eesti Vabariigi hariduskorraldus). Eesti haridussüsteem, sh kõrgharidus, oli eestikeelne. Kuni 1970. aastateni sai ka kandidaadi- ja doktoritöid kaitsta eesti keeles.

Venekeelsele elanikkonnale olid venekeelsed alg- ja keskkoolid ning Eesti kõrgkoolides mitmel erialal vene õpperühmad.

Kooli mindi 7-aastaselt. Kohustuslik põhiharidus oli esialgu seitse klassi, millele järgnes 4-klassiline keskkool. 1980ndateks oli põhikool pikendatud 9-aastaseks ja keskkool lühendatud 3-aastaseks (mujal NSV Liidus kehtis valdavalt 7+3-haridussüsteem).

1940–1941 ja 1944–1991 oli vene keel eesti koolides esimene võõrkeel, mida õpetati alates teisest klassist. Kuni 1970. aastate lõpuni oli selle õpetamine formaalselt fakultatiivne, sisuliselt aga kohustuslik. Seejärel oli vene keel kohustuslik õppeaine alates esimesest klassist. Teise võõrkeele (inglise, saksa või prantsuse, tavakoolis alates 5. klassist) tundide arvu hakati 1970. aastatel vähendama, vene keele tundide arvu suurendati.

Õpikud kehtestas haridusministeerium üleliiduliste juhtnööride põhjal. Osa õpikuid olid kogu NSV Liidus kasutatavate õpikute tõlked. Paljudes ainetes õpetati küll eesti autorite õpikute järgi, kuid nende poliitiline põhiheli ei tohtinud erineda üleliiduliste õpikute omast. Õppekavas ja koolivälises tegevuses oli suur roll kommunistliku ideoloogia õpetamisel. NSV Liit oli ateistlik riik ja usuõpetus koolides oli keelatud. Keskkooliklassides oli sõjaline algõpetus nii poistele kui ka tüdrukutele. Ülikoolides ja teistes kõrgkoolides tuli läbida mahukas marksismi-leninismi kursus erialast hoolimata.

Üldhariduskeskkoolide kõrval sai haridust omandada kutsekoolides, kutsekeskkoolides ja tehnikumides. Nendesse sai astuda nii pärast põhikooli kui ka keskkooli lõpetamist. Töö kõrvalt sai hariduse omandada õhtu- ja kaugõppekeskkoolides.

1940. a tegutsesid Eestis Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool ning mitmesugused kunsti- ja muusikaõppeasutused. 1980. aastatel oli Eestis seitse riiklikku kõrgkooli: Tartu Riiklik Ülikool, Tallinna Polütehniline Instituut, Tallinna Riiklik Konservatoorium, Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (asutatud 1950), Eesti Põllumajanduse Akadeemia (1951), Tallinna Pedagoogiline Instituut (1952) ja Nõukogude armee ehitusvägede kõrgem poliitiline sõjakool (1980). Stuudium kestis olenevalt erialast 4–6 aastat, lõpetati diplomiga. Järgnes aspirantuur, mis lõppes teaduste kandidaadi kraadiga, ja doktoriõpe.

1940. a suletud Tartu Ülikooli usuteaduskonda asendas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi juures tegutsev mitteriiklik usuteaduste instituut, mille lõpetajaid NSV Liidus ei käsitletud kõrgharidusega inimestena.

1940. a suletud Eesti Teaduste Akadeemia asemele asutati 1946. a Eesti NSV Teaduste Akadeemia, mis oli NSV Liidu teadussüsteemi osa. ENSV TA ei olnud mitte personaalakadeemia, vaid hulga uurimisinstituutidega „teadusministeerium”. Ehkki teadustegevus jätkus ka Tartu Ülikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis, jäeti kõrgkoolidele NSV Liidus vaid õppeasutuste roll. 1990. aastatel taastati Eesti Teaduste Akadeemia personaalakadeemiana ning teaduste akadeemia instituudid ühendati enamalt jaolt üli- ja muude kõrgkoolidega.

1970. aastatel kasvas venestussurve. Teaduskraade sai siis kaitsta ainult vene keeles, koolides suurendati vene keele tundide arvu, samuti alustati paljudes ühiskonnaelu valdkondades senise de facto kakskeelsuse asemel üleminekut ainult vene keelele. Venestamine katkes 1980ndate teisel poolel alanud iseseisvumise taastamise tõttu.

Lisateave artikli kohta