Akadeemia lühiajalugu

​Akadeemia asutati 1938. a õpetatud seltsina (personaalakadeemiana). Riigihoidja seadustas ja kuulutas 28. jaanuaril välja dekreedi „Eesti Teaduste Akadeemia Seadus”. 13. aprillil nimetas ta Akadeemia esimesed 12 liiget, neist kuus humanitaarteaduste (Edgar Kant, Oskar Loorits, Julius Mark, Hendrik Sepp, Gustav Suits, Jüri Uluots) ja kuus loodusteaduste sektsioonis (Hugo Kaho, Paul Kogermann, Aleksander Paldrok, Ludvig Puusepp, Karl Schlossmann, Ernst Öpik). Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks nimetas Riigihoidja Karl Schlossmanni. 20. aprillil toimus Tartu Ülikooli nõukogu saalis Akadeemia esimene plenaaristung, millel valiti asepresidendiks Julius Mark ning sektsioonide juhatajateks Edgar Kant ja Paul Kogermann. 22. oktoobril toimus Tallinnas Kaubandus- ja Tööstuskoja saalis Akadeemia ametlik inauguratsioon.

​Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt saadeti Akadeemia laiali. 17. juunil 1940. a oli Vabariigi President sunnitud andma dekreedi „Eesti Teaduste Akadeemia Likvideerimise Seadus”, millega Akadeemia kuulutati 20. juulist kehtetuks ja ta tegevus lõpetati. 1945. a juunis otsustati Eesti Teaduste Akadeemia ennistada, kujundades ta ümber Eesti NSV Teaduste Akadeemiaks, mille struktuur ja areng järgis edaspidi NSVL Teaduste Akadeemiale omast korraldust.

​Nõukogude perioodil oli Akadeemial keskraamatukogu ja ta neli osakonda haldasid 15 uurimisinstituuti ning mitmeid teadusseltse ja muuseume. Nõukogude Liidus suunasid mitmeid teadusvaldkondi, nt arstiteadus ja põllumajandusteadused, vastavad üleliidulised akadeemiad. Seetõttu anti Põllumajandusinstituut koos oma harude ja katsejaamadega 1956. a Põllumajanduse Ministeeriumi alluvusse. 1963. a allutati Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut NSVL Meditsiiniakadeemiale ning mõnevõrra hiljem anti ta ENSV Tervishoiu Ministeeriumi alluvusse. Siiski säilitas Akadeemia oma mõjuka rolli teadus- ja arendustegevuse suunamisel ja realiseerimisel. Akadeemia jaotas enamuse teadustööks vajalikest vahenditest ning ülikoolide osa selles oli äärmiselt ebapiisav. Vaatamata mõnikord avalduvale jäigale poliitilisele survele oli ENSV Teaduste Akadeemia siiski edukas mitte ainult loodus- ja inseneriteadustes, vaid ka kohalikku tähtsust omavates suundades, nagu Eesti ajalugu ja kultuur ning soome-ugri keeleteadus.

​Akadeemia osa Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel oli märkimisväärne. 1987. a otsustas üldkogu esitada Eesti Kommunistliku Partei Keskkomiteele ja ENSV Ministrite Nõukogule pöördumise, juhtides tähelepanu vajadusele vältida kitsast ametkondlikku lähenemist Põhja-Eesti fosforiidimaardlate avamisel. 1988. a otsustas üldkogu, et Balti Soojuselektrijaama rekonstrueerimise projekt on tehniliselt ja ökoloogiliselt vastuvõetamatu, pidades vajalikuks kanda hoolt lahenduste eest, mis vastaks kaasaegsetele nõuetele ja vähendaks drastilist keskkonnareostust. Samal istungil pidas üldkogu hädavajalikuks ENSV keeleseaduse vastuvõtmist. 1989. a võttis üldkogu vastu deklaratsiooni Eesti looduskeskkonna ja -ressursside sõlmküsimuste kohta ning kiitis heaks põhialused, mis olid Akadeemia vastava komisjoni poolt välja töötatud teemal „Teadustegevus isemajandavas Eestis”. 16. juunil 1989. a andis Ministrite Nõukogu, ajendatuna Akadeemia uuest põhikirjast, välja määruse, millega ENSV Teaduste Akadeemia nimetati taas Eesti Teaduste Akadeemiaks. Juba 1988. a oli otsustatud, et 1938. a asutatud Eesti Teaduste Akadeemia oli olnud ENSV Teaduste Akadeemia otsene eelkäija, seega algas Akadeemia järjekestev tegevus 1938. a.

​Pärast iseseisvuse taastamist 1991. a alustas Eesti oma ühiskonna põhjalikku ümberkorraldamist, viies ellu poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning integreerudes Euroopa ja globaalsesse majandusse. See nõudis ka Akadeemia struktuuri muutmist ja tema institutsionaalsete aluste ümberkorraldamist. Reformide eelduseks oli uue õigussüsteemi loomine. 1996. a piiritles Vabariigi Valitsus, tuginedes Teadustegevuse korraldamise seadusele, teadusinstitutsioonide kuuluvuse ministeeriumide haldusalades. Vastavalt määrusele eemaldati kõik teadusinstituudid Eesti Teaduste Akadeemia koosseisust ja alluvusest. Enamus Akadeemia endistest instituutidest liideti Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga. Akadeemia raamatukogu sai Tallinna Ülikooli osaks. Vaid üksikud uurimisinstituudid jäid iseseisvateks riiklikeks teadusasutusteks Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas. Akadeemia toimib sellest alates õpetatud seltsina (personaalakadeemiana), mille tegevus realiseerub liikmete teadustegevuse ja eksperthinnangute kaudu, Akadeemia liikmed töötavad reeglina ülikoolide teaduskondades.

Lisateave artikli kohta