Mõned olulisemad teadussuunad

​(Lühike ülevaade hõlmab Eesti Teaduste Akadeemiaga ja akadeemikutega seotud uuringuid, pikem ülevaade vt Research in Estonia, Estonian Acad Sci, Tallinn, 2011).

Eesti keel
Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid Peterburi Teaduste Akadeemia liikme Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) eestvedamisel, kelle kolm kapitaalset teost (eesti-saksa sõnaraamat, eesti keele grammatika ja rahvaluule ning etnograafia käsitlus) lõid hea aluse järgnevateks uuringuteks. Eesti Teaduste Akadeemia esimesse koosseisu kuulusid Oskar Loorits, Julius Mark ja Gustav Suits. O. Loorits oli tegev folkloristika kõikides harudes, ta uuris rahvausundit ja liivlaste rahvaluulet. J. Mark uurali keeleteaduse professorina käsitles eesti keele kui soome-ugri keele suhteid teiste keelkondade keeltega ja avaldas nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi. G. Suits, luuletaja ja kirjandusteadlane, kujundas eesti akadeemilise kirjandusteaduse sündi ning oli üheks eesti kirjanduskriitika rajajaks. Pärast Akadeemia taasloomist 1946. a said Akadeemia liikmeteks Friedebert Tuglas ja Johannes Voldemar Veski, hiljem valiti Akadeemiasse veel Paul Ariste, Arnold Kask, Eduard Päll ja Juhan Peegel. Legendaarsete keelemeeste pärand ja nende otsene mõju eesti keele arengule (ja hoidmisele) on tohutu tähtsusega. F. Tuglase looming on mõjutanud oma realistliku ja romantilise laadiga kogu eesti hilisemat kirjandust, tema peensusteni lihvitud novellid ja mõttepärlid on jääva väärtusega. J. V. Veski arendas eesti keele sõnavara ja oskuskeelt ning keelekorraldust, tema õigekeelsussõnaraamat pani aluse kirjakeele õigekirjale. P. Ariste pikaajaline tegevus Tartu Ülikooli professorina haarab väga paljusid keeleteaduse valdkondi — foneetikat, eesti keele sõnavara päritolu, fennougristikat (eriti vadja keelt) — ning ta on koolitanud mitu põlvkonda keeleteadlasi. A. Kask arendas keelekorraldust, uuris eesti kirjakeele ajalugu ja murdeid. J. Peegli panus eesti keele ja ajakirjanduse õpetamise vallas on hindamatu, tema teadusuuringud käsitlesid eesti regivärssi ja ajakirjanduse ajalugu. Mainimata ei saa jätta Ilse Lehistet (1922–2010), Akadeemia välisliiget, kes sunnitud lahkumise järel Teise maailmasõja keeristes sai tunnustatud keeleteadlaseks USAs. Ilse Lehiste põhiliseks uurimisvaldkonnaks oli akustiline foneetika, oma tegevusega on ta loonud silla eesti ja läänemaailma keeleteadlaste vahel.​

​Tänasel päeval kuulub Akadeemia koosseisu hulk nimekaid keele ja kirjandusteadlasi: Arvo Krikmann, Karl Pajusalu, Huno Rätsep, Jaan Undusk ja Haldur Õim. Valdkonnad, mida akadeemikud uurivad, katavad olulise osa eesti keele uuringutest: eesti keele struktuur ja keeleajalugu (H. Rätsep), eesti murded ja fonoloogia ning nende seos sugulaskeeltega (K. Pajusalu), vanasõnad ja folkloor eesti keeles (A. Krikmann), keeletehnoloogia ja semantika (H. Õim) ning võrdlev-ajalooline ja üldine kirjandusteadus koos esseistikaga (J. Undusk). Nii saab öelda, et akadeemikud on meie keelerikastajad ja -hoidjad olnud läbi aegade, arendades eesti keelt ning sidudes keelt ja kultuuri. Eriti tuleb hinnata nii nende kui ka kõigi keeleteadlaste tegevust rasketel aastatel tugeva poliitilise surve all töötades.

​Institutsionaalselt on tänane riiklik Eesti Keele Instituut (EKI) loodud 1947. a Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudina (KKI). 1993. aastal lahknesid keele ja kirjanduse uuringud, KKI kirjandussektoritest moodustati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus koos F. Tuglase Majamuuseumiga (UTKK), keele- ja rahvaluulesektoritest moodustati EKI. Tänasel päeval on UTKK Akadeemia asutus ja EKI on Akadeemiaga assotsieerunud. Seega on eesti keele uuringud jätkuvalt seotud Akadeemiaga.

​Astronoomia
Astronoomia on läbi aegade olnud üks Eesti edukamaid teadusvaldkondi ja akadeemikutel on selles suur roll. Juba alates Tartu Ülikooli Tähetorni asutamisest 1808. a, mida juhtis F. G. W. Struve (Peterburi Teaduste Akadeemia liige), on Eestiga seotud või eesti soost astronoomid tuntud. Tartu Tähetornis oli tolleaegne maailma suurim 9-tolline Fraunhoferi läätsteleskoop. Struve määras esimesena tähe (Vega) kauguse Päikesesüsteemist ja tema juhtimisel toimus meridiaankaare mõõtmine Norrast Musta mereni, mille abil täpsustati Maa suurust ja kuju. Tänapäeval on Struve meridiaankaar UNESCO maailmapärandite nimekirjas. Eesti Teaduste Akadeemia esimeses koosseisus oli Ernst Öpik (1893–1985), kes pidi aga kodumaalt lahkuma 1944. a ja töötas hiljem Iirimaal. Ta tõestas, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid (1922), lõi spiraaludude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja määras esimesena ligikaudse kauguse Andromeda tähesüsteemini. Tema nime kannab hüpoteetiline komeetidest koosnev Öpik-Oorti pilv, mis asub umbes 50 000 astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest. Tuleb tunnustada ka Eestist pärit Bernhard Schmidti, kes konstrueeris aberratsioonivaba läätsedega teleskoobi, mis tänapäeval on tuntud Schmidti kaamerana (ta töötas Bergedorfi observatooriumis Hamburgis). Akadeemia annab välja Schmidti preemiat parima teadusrakenduse eest.

​Aastatel 1947–1996 oli astronoomiaalased uuringud koondatud Eesti Teaduste Akadeemia teadusasutustesse, 1964. a valmis observatoorium Tõraveres, mis alates 1996. a on Tartu Observatooriumi nime all iseseisev riiklik teadusasutus. Akadeemikuteks on valitud Aksel Kipper, Grigori Kuzmin, Jaan Einasto, Arved Sapar, Ene Ergma ja Enn Saar. Tõravere astronoomide panus maailmaruumi struktuuri ja koostise uurimisel on silmapaistev. G. Kuzmin juhtis stellaardünaamika uuringuid ja tema tähtede liikumise kolmas integraal lubas eleshowed that galaxies contain extended halos of dark mattergantselt seletada Galaktikate struktuuri (nn Kuzmini ketas). Tumeaine võimalik olemasolu universumis köitis juba E. Öpiku ja A. Kipperi tähelepanu, kuid tänapäevased arusaamad on kujunenud J. Einasto ja E. Saare sellealaste uuringute alusel, mis muuhulgas seletavad ka meie Galaktika massiivse krooni olemasolu. Universumi struktuuri uuringud viisid J. Einasto ja tema kolleegide olulise avastuseni – universumi kärgstruktuuri kontseptsiooni väljatöötamiseni. Maailma teadusajalukku on läinud konverents „Universumi suure-mastaabiline struktuur” Tallinnas 1977. a, kus galaktikate juhusliku jaotuse asemel läks käibele mõiste 'kärgstruktuur' galaktikakettidest koosnevate superparvede ja nendevaheliste tühikute kirjeldamiseks. J. Einasto on pälvinud Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduste alal (1998, koll. juht), Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadustöö eest (2004) ja Eesti Vabariigi teaduspreemia teadusharu paradigmat ja maailmapilti mõjutava väljapaistva avastuse eest (2007, koll. juht), samuti on ta saanud Rahvusvahelise Relativistliku Astrofüüsika Keskuse Marcel Grossmanni medali (2009) panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel. Tartu Observatoorium on Akadeemiaga assotsieerunud.

Lisateave artikli kohta