Väljapaistvaid akadeemikuid

Ludvig Puusepp (1875–1942)
Ludvig Puusepp oli ilmselt esimene neuroloog, kes võttis neuroloogiliste haiguste ravis kasutusele kirurgilised meetodid. Ta oli neurokirurgia pioneer Venemaal ning rajas neuroloogia ja neurokirurgia Eestis.​

Ludvig Puusepp sündis 1875. a Kiievis. Oma arstihariduse sai Ludvig Puusepp Peterburi Sõjameditsiini Akadeemias, kus ta kuulsa vene neuroloogi Vladimir Behterevi juhendamisel alustas neuroloogiale spetsialiseerumist. Meditsiinidoktori teadusliku kraadi sai ta 1902. a. Kui 1907. a loodi Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudis kirurgilise neuroloogia kateeder, siis nimetati Puusepp selle esimeseks juhatajaks. See oli esimene iseseisev kirurgilise neuroloogia osakond ja kateeder mitte üksnes Venemaal vaid kogu maailmas. 1910. a valiti Puusepp selle kateedri professoriks, seega sai temast esimene kirurgilise neuroloogia professor maailmas.​

1920. a tuli Puusepp oma isa kodumaale Eestisse ning ta nimetati Tartu Ülikooli neuroloogiaprofessoriks ja Närvikliiniku direktoriks. Kuni 1940. a-ni oli Puusepa kliinik ainus kõrgelt spetsialiseeritud neuroloogia ja neurokirurgia keskus Baltikumis. Puusepa juures käis end täiendamas mitmeid neurokirurge välismaalt, sealhulgas nt Hispaaniast ja Jugoslaaviast. Oma parimad artiklid ja raamatud kirjutas ta Tartus, nt monograafia Die Tumoren des Gehirns (1929). Aastatel 1932−1939 ilmus kaks ja pool köidet Puusepa kapitaalsest käsiraamatust Chirurgische Neuropathologie. 1923. a alustas ta Folia Neuropathologica Estoniana publitseerimist. 17 aasta jooksul ilmus 17 köidet, milles avaldasid oma töid ka väljapaistvad välismaa teadlased. Tartust pärinevad artiklid kajastavad teadustöö kõrget taset, märkimisväärsed olid saavutused ajukasvajate diagnoosimisel ja ravis. 1929. a kirjeldati ventrikulograafia modifikatsiooni; 1932. a esitati uudseid andmeid cauda equina vertebraaldiskidest tingitud kahjustuse kohta. 1939. a ilmus ulatuslik ülevaade peaaju angiograafiast ja ajuveresoonte aneurüsmide kirurgilisest ravist. Mitmed artiklid olid pühendatud erinevate närvihaiguste diagnoosimisele ja kirurgilise ravi uutele moodustele, nt viienda varba Puusepa refleksile ja süringomüeelia Puusepa operatsioonile.​

Juri Lotman (1922–1993)
Juri Lotman, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik (1990) on maailmakuulus semiootik, kirjandusteadlane ja kultuuri-uurija ning Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajaja. Sündinud Petrogradis 1922. a, tegi ta läbi Teise maailmasõja. Lõpetanud Leningradi ülikooli 1950. a, ei saanud ta nõukogude aja tingimustes tööd mujal kui Tartu Ülikoolis (alates 1954), kus ta töötas elu lõpuni. Tema hiigelpärand (erinevatel andmetel üle 1 000 publikatsiooni) sisaldab uurimusi vene kirjandusest, poeetilistest tekstidest, kultuuriteadvusest, kultuuritüpoloogiast jpm. J. Lotmani hindamatuks panuseks on kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamine (vt Kultuurisemiootika teesid, 1973, Kääriku suvekool), millega ta saavutas rahvusvahelise renomee, hoolimata nõukogude võimu vaenulikust hoiakust. Ka Eesti Teaduste Akadeemia ei saanud J. Lotmani tolleaegsete käskude-keeldude õhkkonnas akadeemikuks valida enne kui 1990. a. Teosed „Filmisemiootika”, „Aleksandr Sergejevitš Puškin”, „Kultuur ja plahvatus”, „Vestlusi vene kultuurist” jne on olulised märgid tema viljakas teadustegevuses. Eestis on J. Lotman valitud „Sajandi 100 suurkuju” hulka, tema raamatud on tõlgitud kümnetesse keeltesse. 1964. a tema poolt asutatud ajakiri „Töid märgisüsteemide alal” (ingl Sign Systems Studies, kr Semeiotike) on maailma vanimaid semiootikaajakirju. J. Lotman on maetud Raadi kalmistule Tartus. Juri Lotmani loodud semiosfääri ideestikku kannab edasi Tartu Ülikooli semiootikaosakond.​

Lisateave artikli kohta