Õppimise rollist kultuuris

Inimeste kooselu ühiskonnas eeldab kokkuleppeid selle kohta, kuidas elatakse, kuidas elatist hangitakse ning mida ja kuidas õpitakse. Kultuur pakub üksikisikule kohanemiseks põlvkondade jooksul kujunenud ja/või antud ajastul õigeks peetavaid vastuseid mitmesugustele küsimustele, nagu näiteks: milline on maailm?; millised on õiged käitumisviisid?; mis on ilus?; jne. Kõik ühiskonnad on sunnitud säärastele küsimusele vastuseid otsima, kuigi lahendused on erinevad ning muutuvad ühiskonna sise- ja välistingimuste muutudes.

Võib juhtuda, et kultuur ei suuda tekkivatele küsimustele adekvaatselt vastata. Sellist ühiskonda ähvardab kokkuvarisemine. Ja selliseid juhtumeid ajalugu tunneb. On perioode, kus vastused tunduvad kindlad ja ainuõiged ning “hästitöötavad” — need on kultuuride ja ühiskondade stabiilsuse, õitsengu ajad. Need ei kesta igavesti ja nii on kultuur ikka ja jälle sunnitud neidsamu küsimusi uuesti küsima ja neile muutunud oludes vastuseid otsima. Vastused, mis on kaua “töötanud” veatult ja mida seetõttu antakse edasi põlvest põlve koonduvad kultuuri süvastruktuuridesse. Peamiseks mehhanismiks, mille abil kultuuri edasi antakse ja levitatakse, ongi haridus selle sõna kõige laiemas mõistes.

Haridus annab inimestele vahendi osalemiseks kultuuris ja seda kandvas ühiskonnas. Ebastabiilsuse perioodidel, mil kultuuri süvastruktuurid ise on lagunemis- või muutumisseisundis, sekkub haridus aktiivselt ka uuendusprotsessidesse, ammutades uut tarkust kultuuri perifeeriast —kihistustest, mis on kokkupuutes teiste kultuuridega. Teisalt on haridus ka kultuuriväärtuste jaotusmehhanismiks: mida kihistunum on ühiskond, seda enam tehakse haridussüsteemi kaudu valik, keda milliste kultuurikihistuste juurde lubada ja kelle kätte anda vaimsed “tööriistad” olemasoleva uuendamiseks.

Tõsiasi, et Eesti kultuur ja rahvas tänapäeval veel alles on, tundub olevat pigem ime kui ajalooline paratamatus. Ajaloolaste arvates oli eestlasi 12.–13. sajandi piiril, kui ristisõdijad Eestimaa allutasid, ligikaudu 200 000, 17. sajandi algul oli eestlaste arv sõdade ja katkulainete tagajärjel langenud koguni 100 000 inimeseni. Kuid ka demograafilises mõttes parimatel aegadel pole eestlasi kunagi olnud üle ühe miljoni. Säärase väikerahva jaoks, kes suurte kultuuride ja riigivõimude piirialal elab, pole püsimajäämine kunagi garanteeritud. Eestlased on läbi ajaloo pidanud paindlikult ellujäämis- ja uuenemisstrateegiaid rakendama ning haridusel on neis protsessides olnud oma roll.

Lisateave artikli kohta